Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Õpetus: mida jälgida toidupakendil?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Koostis esitatakse sisalduse järgi vähenevas järjekorras. | FOTO: Otepää Lihatööstus Edgar

Toidu märgistus muutub üha ammendavaks ja keerulisemaks, mistõttu võib informatsiooni kättesaamine osutuda tarbijale tõeliseks väljakutseks.

Põllumajandusministeeriumi toiduohutuse ja kalanduse asekantsler Toomas Kevvai selgitab maablogis, mida jälgida toidupakendil:

Kõige esimesena hakkab pakendilt silma toidu nimetus – see annab esmase informatsiooni toote olemuse kohta ja aitab eristada seda toodet teistest sarnastest toodetest. Kindlatele, õigusaktidega reguleeritud koostisnõuetele vastavad üsna vähesed toidunimetused (nt mahl, mesi ja šokolaad), sagedamini on kasutusel üldtuntud nimetused. Näiteks mahlaks tohib nimetada vaid toodet, mis on valmistatud 100% mahlast ja millele pole lisatud suhkrut:

Üldtuntud nimetused on nt «koorejäätis», mis ei sisalda taimseid rasvu või «kohuke», milles taimset rasva võib sisaldada vaid glasuur. Samas toode nimetusega «jäätis» võib lisaks piimarasvale sisaldada ka taimseid rasvu. Toiduainetetööstuse arenedes on aga järjest enam toodud turule uusi tooteid ning tihti on nende olemusest arusaamiseks vaja tutvuda toote koostisega.

Toidu koostis esitatakse sisalduse vähenemise järjekorras ehk toidus kõige rohkem sisalduv koostisosa on loetelus esikohal. Esmajoones tuuakse välja ja märgitakse ka protsendilise sisaldusega vastavat kaupa iseloomustav põhikoostisaine. Maksavorsti puhul on selleks maksa sisaldus, keeduvorstil näiteks sea- ja veiseliha sisaldus.

Mida töödeldum toit, seda olulisem on tarbijal toidukauba koostisega tutvuda. Just vorstitoodete sortimendis on nii välimuselt kui nimelt väga sarnaseid tooteid, mille koostis (nt lihasisaldus) on täiesti erinev.

E-ained ei ole mingi eriline grupp toidu koostisaineid, mida peaks pidama tervikuna soovitatavaks või mittesoovitatavaks. Tegemist on lihtsalt lühenditega, mille kasutamise üheks eesmärgiks on see, et kõik need ained märgistusele ära mahuksid.

Loomse päritoluga saadustel on üheks kohustuslikuks märgistuseks identifitseerimismärk. See on ovaal, mille sees on selle toidu tootjatehase asukohamaa lühend ja tehase number.

Selline märgistus on kohustuslik kõigil piima-, kala- ja lihatoodetel. See näitab, et toode on toodetud ettevõttes, mis vastab Euroopa Liidu nõuetele. Eeldades, et suurem osa lihast ja piimast, mida meie tööstused töötlevad, on Eesti päritoluga, võib selle märgistuse alusel teha teatud järeldusi tooraine päritolu kohta, kuid alati ei pruugi see nii olla.

Valmistaja nime ja kontakti ei pruugi märgistuselt selguda, kuna selle asemel on lubatud esitada pakendaja või Euroopa Liidu liikmesriigis asutatud müüja nimi ja aadress. Eesmärk on anda pakendil kontaktandmed, kuhu tarbija saab kaebuste, lisateabe või muude küsimuste korral pöörduda.

Päritoluriigiks peetakse töödeldud toidu puhul riiki, kus toit on valmistatud ja nii on Eesti päritoluga ka näiteks Poola lihast, aga Eestis  valmistatud toode.

Ülaltoodud informatsiooni esitamine toidukauba pakendil on kohustuslik. Alljärgnevalt aga mõned märgistused, mida tootja võib, aga ei pea pakendile kandma, kuid mis on samuti riiklikult reguleeritud:

GDA märgistus. Toidu märgistamisel on tootjatel õigus kasutada toitumisjuhti, mis näitab kui palju antud toote toidu- või joogiportsjoni tarbimine päevasest soovituslikust kogusest annab. Tegemist on Euroopas vabatahtliku märgistusega ning lähtutakse soovituslikest kogustest, mis on saanud ka Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) heakskiidu.

Toitumisalane väide. Üllatusena võib tulla see, et paljud väited, mis on toidukaupadele kantud, on ka tegelikult reguleeritud. Seega on rida toitumisalaseid väiteid, mille kasutamisel peab tootja lähtuma teatud riiklikest reeglitest. Näiteks kui tootjapakendil on väide, et toode on kõrge kiudainesisaldusega, siis sellist väidet võib kasutada vaid tootel, mille kiudainesisaldus on vähemalt 6g 100g kohta või vähemalt 3g 100 kcal kohta.

Tunnustatud kvaliteedikavade märgised. Tunnustatud kvaliteedikavad, mis on samuti riikliku järelevalve all, on näiteks mahepõllumajandustootmine ja tunnustatud geograafiline tähis. Need märgised on üle-euroopalised ja nende kasutamine eeldab tootjalt nõuetele vastavust. Hiljuti hakkas kehtima uus mahepõllumajandustoodete märgistamise süsteem, kus muuhulgas tuleb märkida ka tooraine päritolu.

Tagasi üles