Miks me käime tööl? Kõigepealt muidugi selleks, et teenida raha oma igapäevavajaduste rahuldamiseks – maksta toidu, riiete, eluaseme ja muu eluks vajaliku eest. Aga inimesel on lisaks füsioloogilistele ehk esmavajadustele veel hulk kõrgemaid vajadusi, mida psühholoogid nimetavad sotsiaalseteks vajadusteks ja mida suures osas just töökoht meil rahuldada aitab.
Poola psühholoog Adama Sarapata nimetas üheks olulisemaks sotsiaalseks vajaduseks ohutuse ehk stabiilsuse vajadust. Enamik inimesi tahab olla kindel, et kindla sissetulekuga töökoht säilib talle ka tulevikus – seetõttu hooajatöö ja suur palgakõikumine enamikule ei sobi. Kui teatud ebastabiilsus võib lühikest aega mõjuda distsiplineerivalt ja arendavalt, pannes rohkem pingutama, siis pikka aega kestev ebakindlus võib tekitada ükskõiksust või lipitsemist ülemuste ees, põhjustada stressi või koguni agressiivsust.
Inimese vajaduste hierarhias on väga olulisel kohal just suhtlemisvajadus, mille rahuldamise põhiliseks kohaks on töögrupp, kus veedame suure osa oma ärkveloleku ajast. Ilma koostöö ja elava suhtlemiseta hakkab töö igas kollektiivis lonkama. Seejuures tasub meeles pidada, et suhtlemine on naistele olulisem kui meestele ja see vajadus on suurem noortel. Suhtlemist töökohal ei tohiks seetõttu mitte takistada, vaid hoopis soodustada, tekitades näiteks puhkenurki ja asetades lauad nii, et inimesed üksteisega vahepeal vestelda saaksid.
Iga inimene soovib, et tema tööd märgataks ja tunnustataks, kusjuures tunnustust ei oodata mitte ainult ülemustelt, vaid ka kolleegidelt ja partneritelt väljaspool ettevõtet. Vahel piisab selleks heast sõnast ja naeratusest. Tunnustusvajadust riivab alusetu kriitika ja naeruvääristamine teiste juuresolekul. Motoks võiks olla, et ükski väärt tegu ei tohiks märkimata jääda ja kiita tasub ka väikeste edusammude puhul. Ning miks mitte teha kaastöötajale kompliment tema uue soengu või uue pluusi puhul?
Tasub meeles pidada, et tööl läheb hästi siis, kui see võimaldab rahuldada inimese eneseteostusvajadust. See eeldab, et inimene leiab oma võimetele ja oskustele vajalikku rakendust ja saab töö käigus ennast avaldada. Eneseteostusvajadus jääb rahuldamata inseneril, kui ta ei saa luua, samuti tuima konveieritööd tegevail töötajail, kes ei saa ise oma töö üle otsustada.
Muidugi võib sotsiaalsete vajaduste rahuldamata jätmist kompenseerida hea palga või rahaliste soodustustega, kuid selline personalipoliitika ei saa olla jätkusuutlik.