Kuuba - kas paradiis või põrgu?

Anu Saagim
, Elu24 peatoimetajapea
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

«Kõht lööb sul Kuubal pidevalt nurru, nii et pista sinna sõites kõik lennukil pakutav pirtsutamata nahka. Neil on seal talongisüsteem, nagu meil oli nõukaaja lõpus. Poes on riiulid tühjad. Rummi võid see-eest kulistada nii palju kui jaksad. Uue maksa võid siit juba varakult ära tellida. Seal möllavad koolera, kollatõbi – vaktsineerimata kirjutad alla luhta läinud puhkusele. Mine pagasiga, millest ilma jäämine sind ei kurvasta. Nad on vaesed, sind röövitakse seal paljaks!» jagas õpetussõnu sõber, kes oli Kuubat väisanud 2001. aastal.

Olin hirmust kange. Esimest korda elus läksin seitsme maa ja mere taha nii tagasihoidliku reisipagasiga.  

«Tõusva päikese poolt üles äratatud koolibri lendab säutsudes õielt õiele. Õhus on küpse mango lõhna. Hotelli taga laiutab lumivalge liivarand ja türkiissinine ookean. Silmapiirini ulatuv rauge rand meelitab suplema ja nautlema. Palmipuude varjus on lugematul arvul rannabaare ja romantilisi kohvikuid. Võid supelda delfinaariumis delfiinidega või sukelduda Kariibi mere suurimatel korallriffidel, vihmametsades saad imetleda eksootilist floorat ja faunat. Teie jaoks on lõbusõidud jahil, diskoteegid, lõuna- ja õhtusöögid restoranides igale maitsele ja rahakotile,» seisis kirjas reisikorraldaja poolt mulle kaasa pandud brošüüris.

Taevas halasta! Jutt käis justkui kahest erinevast riigist. Kumb oli päris Kuuba, jäi esialgu arusaamatuks.

Aga Kuubal ongi kaks Kuubat. Seal kõnnivad vaesus ja rikkus käsikäes. Üks Kuuba on valgetele ärahellitatud turistidele ning teine eksootika ja seikluste järele janunevatele uljaspeadele. Mina proovisin ära mõlemad.

«Kõik hinnas»-paradiis

Pimedast ja külmast tulnud ning pillikeeltena pingule tõmmatud närvidega eestlasele soovitan esmalt sukelduda siiski «kõik hinnas»-paradiisi: Kuuba ja kogu läänepoolkera tuntuima kuurordi Varadero siidistele randadele. Varadero on kuulutatud üheks maailma kauneimaks plaažiks ja nii see tõepoolest ka on.

Avastasime Varaderos hotelli kõrval asuvast palmisalust juhuslikult ühe väga erilise arhitektuuripärli – Kosmonautide Maja, mis on rajatud Vene kosmonautidest kangelastele puhkamiseks aastal 1975. Üle tonni kaaluv valgeks võõbatud betoonmürakas toetus seitsme meetri kõrgustele liiva uputatud hiigeljalgadele, mis tekitas tunde, justkui seisaks maja õhus. Seal on taastumas käinud sellised Nõukogude Liidu kangelased nagu Gagarin, Tereškova, Titov, Romanenko.

Hotell oma kümne luksusliku sviidiga oli imeline. Minu sõber palus, et ma sellest salapaigast rohkem ei räägiks ega õiget nime avaldaks, aga ma olen ju naine ja … Ah, olgu peale, ei sõnakestki rohkem. Kes sinna satub, on õnnelik.

Kuid kuulsas rannas jõuab paari päevaga akud täis laadida, et seejärel jalad selga võtta ja 130 kilomeetri kaugusele tõelisse Havanna melusse sukelduda. Mind neelas viimane koos kõigi karvadega. Varadero viietärnihotelli naasin mõni päev enne ärasõitu väga vastumeelselt. Uskuge, see on minusuguse pipstüki puhul haruldane.

Aga Havanna! Nüüd on selge, kust Ernest Hemingway oma teostele inspiratsiooni sai. Ambos Mundos, Floridita, Papa’s Special, Bodeguita del Medio, Finca Vigia – need on vaid käputäis lokaale, kuhu suur Ameerika kirjanik Kuuba aastatel südame kaotas.

Pulbitsev elurõõm

«Finca Vigia – see oli esimene ja ainus tõeliselt stabiilne residents, mis Hemingwayl elu jooksul oli. Seal veetis ta peaaegu pooled oma kõige mahlakamatest aastatest ja just seal sündisid tema elu silmapaistvamad teosed,» on maininud ka maailma teine novellist ja Hemingway sõber Gabriel Garcia Marquez.

Kuubas elatakse tõepoolest üks päev korraga. Seal ei muretseta eilse pärast, homsest rääkimata. Inimesed on sõbralikud ja nende ühtekuuluvustunne siiras. Ettevõtlus on kohalikel veres, pere noorimadki osalevad selles täielikult.

Loomulikult ei suju alati kõik nii ladusalt, nagu oleme oma kuldses puuris, Euroopa Liidus, harjunud, kuid see muudabki elu vürtsikaks. Ja mis peamine: inimesed on rõõmsad. «Kõht on mul tühi, kingad on ribadeks, seljas paremaidki aegu näinud maika, aga meil on guaguancó (kiire variatsioon rumbast) ja meil on Cuba Libre,» rõõmustab tõeline kuubalane.

Hotelli asemel soovitan kindlasti eelistada kodumajutust – casa particulare ja uhkete restoranide asemel valige mõni paladar – kodune köök. Neid jagub igale maitsele ja rahakotile.

Kohalike kuubalaste kodus ööbimine ongi üks vingeimaid asju, mida olen kogenud. Isegi kui sa ei oska sõnakesti kohalikku keelt, saad suurepäraselt hakkama. No okei, lihtsamat sorti matkasõnastik võiks siiski ehk käepärast olla. Ööbimiskoht tuleks kindlasti leida mõnest pisut päevinäinud koloniaalstiilis majast, kus vanaaegne mööbel, sitside ja satsidega dekoreeritud külalistetoad ja lahke pererahvas. Söögi osas tasub gurmaanidel silmad kõvasti kinni pigistada, aga see-eest on kohv imehea.

Vennastusin Havana Vieja kvartali rahvaga kiirelt ja võin kindel olla, et kui peaksin kunagi Jesus Maria tänavale naasma, olen sealsete temperamentsete asukate seas n-ö oma jope.

Seega, kui satud esimest korda Havannasse, otsi elamine Centro Havanast. Pea kõik olulisemad vaatamisväärsused jäävad sel juhul jalutuskäigu kaugusele: rummimuuseum, võrratud ajaloolised ehitised ja kitsad tänavad, katedraalid ja kloostrid, imearmsad baarid ja kohvikud. Sigarivabriku, Capitolio ja ühele kõige värvikamale puiesteele, Paseo del Pradolegi pole pikk maa.

Ja loomulikult minu unelmate sihtmärk Havannas: Maleconi rannapromenaad, mille ääres kaljuserval kõrgub legendaarne Hotel National. Art Deco stiilis 1930ndatel avatud luksushotelli terrassil on šampanjat nautinud teiste seas Winston Churchill, Fred Astaire, Walt Disney, kuulsatest filmistaaridest, lauljatest ja modellidest rääkimata. Ka hotell ise on lugematuid kordi kuulsates filmides figureerinud.  

Õõvastav aastavahetus

Meie kamp otsustas selles võrratu vaatega hotellis võtta vastu aasta 2013. Sättisime vana-aastaõhtul end tähistaeva all mugavatele sohvadele terrassil, kust avanes lummav vaade ookeanile. Meeleolu oli ülev ja maailma igast nurgast kokku voolanud rahvas oli kihisevast pisut ülemeelik.

Viimased sekundid venisid närvesöövalt aeglaselt ja siis see juhtus, täpselt kolmteist korda: «Kõmm, kõmm, kõmm!» Paugud lasti Havanna värava Castillo del Morro sõjaväekahuritest. Need olid kurjakuulutavalt võimsad. Hetkeks oli tunne, et alanud on sõda.

Mööda selgroogu jooksid külmavärinad. Hotelli terrassil valitses haudvaikus. Ei kostnud ainsatki ülemeelikut uusaastatervitust, kristallikõlinast, kallistustest ja suudlustest rääkimata. Vaikus oli nii pahaendeline, et üks nõrganärviline daam puhkes nutma.

Hotellist jooksis ummisjalu välja valges smokingus härrasmees, veel avamata šampanjapudel käes, ning kukkus halama: «Did I miss a firework! Oh now! I missed it! Oh dear!»

See purustas vaikuse. Purskasime naerma ja rahustasime onkli maha: «Mingit ilutulestikku pole olnudki! Olid ainult jõledad kahuripaugud, õnneks magasid sa need maha!» Tõepoolest, selgus, et Kuubal on ilutulestikud keelatud. Paugutamine oma lõbuks on julgeolekurisk.

Otsustasime aastavahetuse pidustusi jätkata oma kodutänaval. Saime hotelli ees vana Ladaga taksojuhil hõlmast kinni ja kihutasime pimedatel tänavatel vanalinna poole. Oh sa jutt, ühel hetkel tundsin, et sõidan ameerika mägedel – üks külg kahtlaselt õhus ja teine vastu maad.

Vanalinnas käis tõeline aastavahetuse trall. Ühes nurgabaaris mängisid higist nõretavad Buenavista Social Clubi vanamehed. Kes lokaali ei mahtunud, möllasid tänaval.

Akendest visati pangedega vett välja. «Ei või olla, mõni puhtusefriik on hakanud pärast südaööd põrandaid pesema,» jõudsin karjatada, kui sain korraliku ämbritäie vett kaela. Hing jäi üllatusest kinni, aga juba lendas uus sahmakas. «Appi! Ma upun!» Jooksin baari. Nägin oma uhkes õhtukleidis välja nagu vettinud rott. Tundsin, kuidas Põhjamaa inimese viha ja kurjus hakkasid mööda varbaotsi tasapisi ülespoole kribima.

Läksin tänavale, et pahategijatega arved klaarida, ja loomulikult sain veel ühe nätaka vett kaela. Rahvas pani ühest tänavaäärest teise, kes varjusid ukseorvades, kes põgenesid sootuks teadmata suunas. Seda virvarri vaadates puhkesin südamest naerma.

Enne nuusutasin siiski igaks juhuks kleidiserva, veendumaks, et tegu pole reoveega. Täitsa puhas vesi! Naersime ja jooksime kiljudes kodu poole. Vett visati katustelt, akendest, ustest, kõikidest võimalikest pragudest … Ma pole tükk aega nii südamest naernud. Üks kohalik seletas, et see on kuubakate traditsioon pesta maha kõik vana ja paha, et alustada uut ja õnnelikumat aastat puhtalt lehelt. Äge! Kui samalaadne mürgel korraldada Tallinnas, kutsuksid naabrid ilmselt kohale mupo.

Kui vajate Havanna märulist pisut rahu, siis linnast umbes viieteistkümne kilomeetri kaugusele jäävad valged liivarannad, mis ei jää Varaderose luidetele sugugi alla. Kaunimad neist on kindlasti Santa Maria del Mar ja Guanab. Santa Maria romantiline rannapromenaad on ääristatud ananassi- ja palmipuudega, Guanabi rannakohvikutes pakutakse ka suurepäraseid roogi värsketest mereandidest ja puuviljahõrgutisi.    

Jooge kohalikku õlu Bucanerot, see on suurepärane, Matusalèmi ja Santiago rummist rääkimata. Teleka ega raamatute jaoks pole Havannas mahti. Õhtul istud oma rummi ja sigariga rõdule ning igaõhtune seebiseriaal vastasmaja pärani uste ja akendega korteritest võib alata. Majade vahe on vaid mõni meeter.

Siiras külalislahkus

Nii et kui perel muna või tükikest saia vaja, siis lennutatakse või saadetakse see nööripostiga lihtsalt üle kitsa tänava. Minu lemmikseebikas käis uhke, ajahambast näritud lossi meenutava vastasmaja korteris, mille ruumid olid vennalikult jagatud mitme pere vahel.

Viis-kuus peret moodustab suure familia, kes hoiavad omasid kui emalõvid. Koos tehakse süüa, nühitakse maja puhtaks ja vanamemm hoiab kõigil palee põnnidel silma peal. Töölt tulles pannakse makk üürgama, võetakse sorts rummi ja tantsitakse. Igast majast tuleb oma muusika. Ja neid uhkeid losse on Havannas tihedalt üksteise kõrval kvartalite kaupa. Kadrioru lossi vaataks kuubalane õlgu kehitades ilmselt nagu mõnda tavalist kuuti.   

Pärast aastavahetust olin vastasmaja pere tõsieluseriaalist juba sedavõrd sõltuvuses, et nood otsustasid lõpuks halastada, minu uudishimu rahuldada ja enda poole külla kutsuda. Võtsin kaasa kogu oma kosmeetikaarsenali ja muu nodi ning läksin visiidile.

Üks meie kõrvaltoas elav kanadalane küll hoiatas, et see pole võib-olla mõistlik, aga ta pole ka nõukaajal karastunud nagu mina.

Pere oli lahke. Maja oli armetu. Veel paar kuud või maksimum aasta ja see uhkete sammastega palee variseb lihtsalt kokku. Katus ja vahelaed olid sisse vajunud juba nii koridoris kui vannitoas. Ja inimesed olid vaesed. Väga vaesed.

Mul oli piinlik jagada pere kaunitaridele oma kalleid huulepulki ja mõttetuid kreemipurke. Nende ema oleks vajanud hädasti hoopis korralikke jalanõusid. Üks plätu oli parandatud teibiga, teist asendas sokk. Naine oli terve ja rõõmus. Võttis laualt viimase küpsise, tegi selle pooleks, ulatas ühe tüki mulle, teise minu pojale. Mul tõmbusid peopesad higiseks, aga vastu võtmata ei tihanud jätta.

Vaatasin nende rõdult meie maja rõdule, kus hommikuti croissant’e nosisin ning õhtuti peeneid kokteile limpsisin, ja mul jättis süda lööke vahele, aga kuubalane on uhke ja kaastunnet ei kerja.

Kuubalaste ees ei ole soovitav kritiseerida ka maa poliitikat. Revolutsionäärid Fidel ja Raoul Castro on väga lugupeetud riigijuhid ja Che Guevara ülim kangelane. Nii pajatas mulle taksojuht Aleksander aka Saša puhtas vene keeles. Rüütel Don Quijotet meenutav härra Vunts oli nooruspäevil aega teeninud Nõukogude armees, täpsemalt Odessas.

Ma pole enam ammuilma kuulnud kedagi nii heldinult oma riiki ja selle juhte kiitmas. «Meil on haridus tasuta ja ka tervise eest kantakse tasuta hoolt. Kõigil on elamine ja töötust peaaegu pole. No palk on tõesti hale, aga ise oled loll, kui hakkama ei saa,» selgitas Saša.

«Kooliharidus on meil kõrges hinnas ja väga heal tasemel. Kõrgkoolidesse pääsevad õppima ka kõige kehvematest oludes kasvanud lapsed,» oli mees uhke. «Minu poeg õppis neurokirurgiks ja töötab juba viiendat aastat Pariisis,» lisas ta. Vau! Jah, tõepoolest, Kuuba arste hinnatakse maailmas väga kõrgelt.

Fideli isalik pilk

Kuubas pole mõtet autot rentida. Need on logud ja kui katki lähevad, vastutad nende kordategemise eest ise. Parem hangi endale oma Saša uhke Chevrolet’ga. Temast võib saada sinu lojaalne sõber, giid ja elupäästja kuni reisi lõpuni.

Kuid Che Guevara oma kuulsa baretiga ja Fidel oma isaliku pilguga jälgivad sind pea igal tänavanurgal, et sa hetkekski ei unustaks, et viibid siiski kommunistlikus riigis.

Samas on põnev jälgida Kuuba arengut, mis on hetkel samas seisus kui meil kunagi ammusel nõukaajal, mil ootamatult hakkas Eestissegi voolama soomlastest ehitajaid ja muid värvikaid turiste.

Kohati tekib déjà vu ajast, mil valuutakauplus näis paradiisisaarena keset halli poriloiku. Kangastus vastuoluline aeg, kui selga-jalga polnud panna midagi, poeletid olid tühjad, kuid inimesed käisid kenasti riides, lauad olid lookas ja tuju hea. Loomulikult pole ka kõigil kuubalastel vedanud.

Lõuad on rasvased ikka neil, kel nupp nokib ja vaim hakkamist täis. Näiteks kodumajutust pakkuvatel aktivistidel ja taksojuhtidel, baarmenitel ja kelneritel, turismisektoris töötajatel.

Ja naised, Havannasse võtke kaasa vähemalt paar kontsakingi ja seksikas kleit, et tantsida rumbat ja sambat. Kuubalased armastavad end üles lüüa. Kust nad küll oma vinged riided hangivad, jääb mõistatuseks, sest poes pole tõesti müügil korralikku sokipaarigi. «Eks ikka USAsse putku pannud sugulastelt,» selgitab Saša.

Soovitan teilgi Kuuba-reisile kaasa võtta hilpe, mis nagunii uuskasutusse läheks. Jagage neid parem tänulikule suveniirimüüjale või toredale naabermaja plikale. Saate vastu maailma säravaima naeratuse ja südamliku kallistuse.

Jätke kohalikele ka oma lõpuni kasutamata šampoonid, kreemid, hambapastad ja aspiriin. Neil on neid tõesti vaja.  

Kuuba sigarid ja selle ümber käiv trall on omaette tsirkus. Lollid ostavad kallilt ka võltssigareid. Ka originaalide hind kõigub eri linnades tohutult.

Kuna jõulude ja aastavahetuse vahel olid sigarirullijatel vabad päevad, jäi meil Capitolio külje all olev neoklassikalise uhke fassaadiga sigaretitehas kahjuks külastamata. Pisukese altkäemaksu eest valvurile lubati küll nina esimesele korrusele pista, kuid seal polnud peale kinniste uste ja tühjade koridoride miskit vaadata.

Ime juhtus majast väljudes, kui üks sõbralik onkel meid tehase kõrval asuvasse majja viipas. Maja ja tehase vahelisse seina oli vist auk uuristatud, sest tuba, kuhu astusime, oli ehtsaid Kuuba sigarillosid maast laeni täis tassitud. Kogu kraam oli ametlike vesimärkide ja templitega varustatud, polnud kahtlustki, et kraam pole ehtne. Võttis ausalt öeldes sõnatuks, kuigi olime varem informeeritud, et riigi tagant varastamine on Kuubas sama loomulik kui pissilkäimine.

Havannast ma sel reisil oma isu täis ei saanud, Kuubast rääkimata. Põgusalt sai käidud küll Trinidadis ja Cienfuegos, vihmametsades ja Che Guevara võitlusradadel, aga meeletult põnevaid kohti jagub Kuubas veel mitmeks reisiks. Selleks et saar kas või pinnapealseltki läbi käia, läheks vaja tegelikult mitut kuud.

Kuumavereline Kuuba võttis jalust nõrgaks ka minusuguse kogenud reisija. Kohv ja rumm, salsa ja värskelt lõhnav piparmünt mojito’des, nostalgiat tekitavad Ameerika autod kõrvuti Ladade ja Moskvitšitega, suursugused majad oma värvikate asukatega ja kirev ööelu pole eales nii hästi nokkinud kui just sellel Kariibi mere suurimal saarel veedetud päevadel.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles