Kuningas Saalomoni kaevandused
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lahendanud püütonite mõistatuse, satub Eesti seltskond vaese väikeriigi valimispöörisesse, kust jõuab piibellike tornidega iidsesse jõukasse linna.
Tansaania lõunaosa, mis tavaturismi marsruudilt kõrvale jääb, oli heaks sissejuhatuseks Malawile – maailma ühele vaesemale, samas Aafrika ühele kaunima loodusega maale.
Malawis ei ole teadaolevalt ühtegi muud rikkust peale viljaka pinnase ning sõbraliku ja tööka rahva. Suurimaks valuutatuluallikaks on tubakas, mis annab aastas küll vaid ühe saagi, ent nõuab kasvatamisel suurt hoolt ja armastust. Iga taim tuleb eraldi istutada, pealt kasvamise käigus tagasi lõigata ning hiljem lehed ükshaaval koristada, misjärel need nööridele kas õhu või lõkkesuitsu kätte kuivama riputatakse.
Teine väärtuslik kultuur, mis raha sisse toob, kuulub pigem metsamajanduse valda – kasvatatakse kautšukipuid ja neist saadakse toorkummi. Üks selline puu hakkab andma hinnalist vaiku viieaastaselt ja tema kasulik eluiga ulatub viiekümneni, misjärel ta maha raiutakse ning uus puuhakatis asemele istutatakse.
Ühest istandusest teise sõites nägime tee ääres mitut külaelanike tapetud püütonit. Asja lähemalt uurides selgus, et tegu on jultunud kanavarastega, kes teolt tabatuna maha löödud. Miskipärast ei andnud see seletus mulle siiski rahu, seda enam, et püütonid on kaitsealused ning seda teavad ka kohalikud. Ja kuidas need kanavargad just sellele kümnele kilomeetrile olid koondunud, kui me neid enne mitme tuhande versta peal ei olnud kohanud?
Natukese maa peal selguski teistsugune tõde: läheduses olid hiinlased ehitanud uut silda ja teatavasti kuulub maoliha nende köögitraditsioonis delikatesside hulka. Huvitav, et hiinlaste kohalolekust saab aimu selliste väikeste märkide abil, samas kui ELi lipuga plakateid on terve tee täis.
Samas, lähivaatlusel on kollase maailmajao osa siinse kandi majanduses mitu kordi suurem kui kogu Euroopa projektide maht. Ning tegelikult on ka vastutasu hiinlastele kaalukam – näiteks kaevandamisõigused.
Malawi ei ole ainult põllumajandusmaa. Suurt kuulsust on pälvinud ka kohalikud nõidtohtrid, kelle pädevusse kuulub nii ennustamine kui ka raskete haiguste ravi.
Ühte sellist teadmameest külastades saime kõigepealt osa rituaalsest tantsust kahe trummi saatel, mille peale nõid transsi langes ja niiviisi esivanemate vaimudega ühenduse saavutas. Ülimalt intensiivne koreograafiline etteaste võttis oma tubli 20 minutit, enne kui nõid üleni nõretades pikali kukkus ning suust ja ninast vahtu välja hakkas ajama. Natukese aja möödudes tõusis ta püsti, pühkis keskmiselt räpase rätikuga näo ning oli valmis meile tuleviku osas juhatust jagama.
Tütarlaps lõikusel
Uurisin tasahilju, kuidas nõid-arstid ja kristlik kirik omavahel hakkama saavad ning kuulsin, et ei saagi, kohe mitte kuidagi. Paar päeva hiljem sattusin aga juhuslikult ühe teise küla teadmanaise juurde, kes mulle samuti oma rituaalset pühakoda tutvustas, ning suureks üllatuseks nägin ruumi tagaseinal ristimärki. Kogu pühamu oli puhas, kaunistatud lillede ja kujudega ja nõid ise nägi välja nagu jaoskonna hooldusõde – ülikorralik ja ilma igasuguste külgeriputatud kilinate-kulinateta.
Tema maja ühe piinlikult puhta toa põrandal oli matt, millel lamas äsja linnast operatsioonilt naasnud tütarlaps, keda naine järelpõetas. Tütarlapse olevat haiglasse lõikusele suunanud just toosama nõid. Mine siis võta kinni, kust algab meie aja arstiteadus ja lõpeb aafrika traditsiooniline ravitsemine. Ainus silmatorkav joon selle külanõia juures oli tema ülimalt läbitungiv pilk, mis nagu vaatas must läbi. Äkki vaataski?
Jalutades küla mööda ringi, näen, kuidas tee ääres peatub uhke Toyota maastur, millest astub välja suurt kasvu tumedat verd härrasmees, kes seab sammud otse meie suunas.
Satume küsimusterahe alla: mis asja me siin ajame? Kas meil ikka luba on? Kes me sellised üldse oleme? Oma imestuseks kuulen, et tegu on kohaliku poliitikuga, kes meile siis ka armulikult loa annab oma jalutuskäiku jätkata. Hiljem selgub, et kuna lähenemas on valimised, siis arvas isand, et teeme vastaspartei heaks kihutustööd. Nii magus on võim, et tondid seinal kummitavad isegi Euroopa päritolu autosid nähes.
Õudsed ussid
Malawi paljuräägitud ilule aitab kindlasti oma lumivalge liivaga kallaste ja taevasinise veega kaasa Nyasa ehk Malawi järv, mille vastaskaldale joonistuvad hea ilmaga mägede kontuurid. Kogu ümbrus oleks nagu maa peale kukkunud paradiis.
Ainus häda selles looduslikus kuurordis on Musta Mandri siseveekogusid kummitavad skistosoomid – parasiidid, kes just ootavad ujujaid, et siis end vaikselt neile naha vahele poetada. Mis teha, kõigile meeldib siin, ka ussidele.
Istudes koos nõia ja külavanematega lõkke ääres, kuuleme pärimuslugusid kunagisest suurest bantu rahva impeeriumist, mis olla laiunud Zimbabwest ja Zambiast India ookeanini, võttes enda alla nii praeguse Malawi kui Mosambiigi alad.
Pealinn oli asunud tänapäeva Zimbabwe territooriumil ning kandnud nime Suur Zimbabwe. See kõik olevat alanud bantu rahvaste suurest rändest Kongo jõe äärest lõuna poole 4. sajandil või veelgi varem. Bantud olid tulnud siia, kus teadaolevalt asusid kuningas Saalomoni kaevandused.
Kuulasin seda lugu ja mõtlesin, et tõesti tore legend. Suur oli aga minu üllatus, kui me tõepoolest sattusimegi kohta nimega Suur Zimbabwe ning nägime oma silmaga kümme meetrit kõrgeid linnamüüre, mis pärinevad varasemast ajast kui Tallinna vanalinn. Koonilised mitmeteisemeetrised tornid meenutavad pilte piiblist.
Mäe otsas oli kuninga elamine ja tema vastas teisel pool orgu terve müüriga ümbritsetud linnaosa, mis kuulus kuningannale. Väljakaevamistelt on leitud nõnda palju kuldehteid, et pole põhjust kahelda selle metalli auväärses kohas bantu kultuuris. Imestama paneb vaid see, et meie kunagistes ajalooõpikutes selliseid Aafrika kõrgkultuure sõnagagi ei mainitud.