Vihametsade müstika
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti reisiseltskond kohtab retkel ümber Aafrika sealseid teadjamehi, kes suudavad korraldada astraalseid reise. Tähtis on vältida pantvangi sattumist.
Läbi kahel pool läbimatu seinana kõrguva vihametsa kulges meie tee Gaboni, kunagisele Prantsuse asumaale, mis juba piiril suutis panna mind kulmu kergitama. Ülimalt sõbralikud politseinikud teadsid alustuseks hoobilt, kus asub Eesti.
See oli meie rohkem kui kolmekuise Aafrikas viibimise jooksul esimene (sic!) taoline juhus. Uurides meie väikeriigi elanike arvu, teatasid nad vastust kuuldes, et siis oleme küll ühte masti, sest ka Gabonis elab umbes poolteist miljonit inimest.
Nende maa on siiski kuus korda suurem kui Eesti, lisaks on jumal õnnistanud neid naftaga. Pole siis ime, et esmasel vaatlusel meenutas Gabon oma maniküüritud teeäärte, õitsvate aedade ja korras majakestega pigem Šveitsi.
Olles põlised «vihmametslased», armastavad gaboonlased erinevalt pea kõigist teistest Aafrika rahvastest ehitusmaterjalina puitu, ning mitte tavalist, vaid kollast, punast ja musta. Nende traditsioonilised elamud näevad välja nagu väärispuidust suvilad.
Muidugi on puit ka suur ekspordiartikkel, mis kahjuks kajastub teeäärsetes lageraielankides. Lisaks sellele pannakse need «augud» tihtipeale põlema, et maapind lõplikult puhtaks saaks. Paraku ei soodusta see fauna ja floora kiiret taastumist.
Seda teemat puudutavate tülikate küsimuste peale saan vastuseks, et see kõik on vajalik majanduse arenguks. Võib-olla, aga naftatulust peaks nii väikse rahvahulga peale saama ka tegelikult päris palju ära tehtud.
Vihmamets Gabonis ei ole aga üksnes kaitstav džungel või ekspordiartikkel, see on elustiil. Tänini on au sees traditsioonilised tohtrid, ja mitte ainult külades. Gaboonlased usuvad oma ravitsejatesse siiralt, ja miks ka mitte, kui nood kasutavad aastatuhandete vanust pärimuslikku teavet taimsest ravist. Arvestades džungli liigirohkust, kõlab üsna usutavalt, et sealt paljudele tõbedele rohtu saab.
Nimetatakse neid hädasid küll hoopis isemoodi. Kohtusime juhuslikult mitme teadjamehega, kes vanematelt oskused pärinud ja loojalt juhatust saanud – enamasti kannavad nad kaelas nii esivanemate amulette kui täiesti tavalist risti – ning uurisime, millist ravimit nad parajasti koostavad.
Saime kuulda, et kui naaber või muu vaenlane soovib kellelegi halba, siis võib ta saata ka teise maailma otsa nii välgunoole kui kurja taudi. Selle kõige vastu on aga taimse konkokti abil võimalik ennast vaktsineerida. Just seda tinktuuri nad parasjagu keetsidki.
Pisikesed metsaelanikud
Gaboonlased teavad taimset abivahendit isegi astraalsete reiside ettevõtmiseks. Seda nimetatakse ibogaks ning see toimib kirjelduste järgi sarnaselt kuulsa peioote-uimakaktusega, mis on tuntud hallutsinogeense toime tõttu. Ainult asjassepühendatu oskab ibogat reisijale õigesti manustada ja teda astraalrännakul toetada.
Substants pidi olema vaimu puhastava toimega ja Gabonis ravimina laialt kasutatav. Naaberriigis Kamerunis teati öelda, et seda kunsti valdavad ainult gaboonlased, kelle maal on selle taime kasutamine ametlikult lubatud. Kuuldavasti on ibogaiin aga ka laiema huvi orbiidis – nimelt pidavat see ravima teatud sõltuvushaigusi.
Kui meditsiiniteemadel jätkata, siis ei saa jätta mainimata ilmselt kuulsaimat Gaboniga seotud isikut, kelleks on ei keegi muu kui Nobeli rahupreemia laureaat Albert Schweitzer. Tänini asub Ogooué jõe kaldal Schweitzeri haigla, millest algupärane osa tegutseb muuseumina – just sellisel kujul, nagu see 1950ndate keskel viimati töötavana oli. Märksa suurem uus osa on aga jaotatud malaaria, aidsi ja pidalitõve uurimis- ja ravikeskuste vahel.
Gaboni naaberriik Kamerun pakkus meile esimese korraliku kokkusaamise pisikeste metsaelanike pügmeedega. Mööda Lobe jõge paadiretke ette võttes sattusime randuma nende hästi varjatud küla lähistel. Paarisajameetrise jalutuskäigu järel nägime enda ees tõeliselt lühikest kasvu inimolevusi, kes meid uudishimulikult põrnitsesid.
Kui silm hämaras vihametsas pisut enam harjus, joonistusid väikeste kujude taustale ka lehtedest ja okstest onnid, mille ees suitsevatel lõkkeasemetel haudusid potid ja lehtedesse keeratud nutsud. Üks pügmeedest oskas natuke Kamerunis ühe ametliku keelena käibivat prantsuse keelt ja oli mõningase veenmise peale valmis meile selgitusi jagama.
Pantvangistamise oht
Kuna oli keskpäev, viibis suurem osa täisealistest meestest metsas jahil. Külas olid vaid pealik, naised ja lapsed ning mõned noored mehed juhuks, kui peaks ootamatu vaenlase rünnakut tõrjuma. Lõkkel küpsevad nutsakad ja podisevad potid ei olnud aga toit (seda valmistatakse hommikuti ja õhtuti), vaid hoopis ravimid, mis koosnesid vihmametsa taimsetest andidest.
See metsarahvas elab hästi organiseeritud ürgkogukondlikus külas: kõike juhib pealik, perekonnad elavad igaüks omas onnis (onn ongi onn, mitte majakese hellitusnimi), samas kui noored vallalised mehed jagavad nelja-viiekesi ühte lehtedest hütti, moodustades nõnda küla kaitsva kordoni. Lisaks küttimisele ja korilusele harivad nad väikseid peenralappe, mida uhkelt põlluks nimetavad.
Lootuses kohtuda gorillade või šimpansidega kulgesime sügavamale vihmametsade piirkonda, millega kaasnesid üha halvemini läbitavad teed, ent samavõrra põnevamad külad ja nende elanikud. Et Kamerunis oli parasjagu seitse prantslast pantvangi võetud, ei soovitatud meil asulatest kaugemal omapäi laagrisse jääda. Seetõttu peatusime külalistemajades, mis meenutasid pigem reas asuvaid kuure. Ent kliima on soe ja kui pesuvesi ka saadaval, pole häda midagi.
Õhtusöögiks pandi aga keset külateed üles paar improviseeritud lauda. Umbes kell kaheksa saabus noorepoolne naisterahvas suurte pottidega, mis asetati kokkuklopsitud laudadele.
Seepeale ilmus kogu külarahvas, igaühel käes kauss või taldrik, millesse tõsteti suurte lusikatega yami, planteini, liha ja kastet. Omas kodus keegi ilmselgelt ise endale õhtusööki ei valmistanud. Tõelise kommuunina löödi pärast sööki lahti ka laul ja tants.