Lääne-Tallinna Keskhaigla naistearst Liisa Annus kirjutas Meditsiiniuudistes, et rasvunud naistel on võrreldes normaalkaaluliste naistega kolm korda suurem risk viljatuse tekkeks.
Ülekaal mõjub naise viljakusele pärssivalt
27. märts 2013, 13:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ülekaal on tänapäeva maailmas laialt levinud ja üha suurenev terviseprobleem, mis on viimasel sajandil leidnud tee ka Eesti ühiskonda.
Tervise Arengu Instituudi 2011. aastal avaldatud andmete järgi on ligi kolmandik (28,5 protsenti) reproduktiivses eas naistest (vanuses 16–44 aastat) ülekaalulised.
Vanusegrupis 35–44 aastat on kehamassiindeks üle 25 kg/m2 isegi 45,6 protsendil l naistest. Muidugi mitte kõik ülekaalulised naised ei ole viljatud, kuid uuringud on näidanud, et rasvunud naistel on võrreldes normaalkaaluliste naistega kolm korda suurem risk viljatuse tekkeks.
Seos naiste viljakuse ja ülekaalu vahel on keeruline ja täpsed mehhanismid ei ole siiani lõplikult selged. On hästi teada, et ülekaal ja rasvumine on seotud menstruaaltsüklihäiretega ning kaalu alandamine taastab ülekaalu põhjustatud tsüklihäired ja fertiilsuse.
Metaboolsete häirete raskusastme puhul mängib olulist rolli just vistseraalne rasvumine ja seda isegi ovuleerivatel naistel.
Hormonaalne tasakaal võib kaduda
Teadaolevalt funktsioneerib naise organismis menstruatsioonitsükli regulatsiooniks, ovulatsiooni toimumiseks ja endomeetriumi arenguks kompleksne hormonaalne süsteem – hüpotalamuse-hüpofüüsi-munasarja telg.
Telje ülaosas ehk hüpotaalamuses asub neuronite kogum, kus toodetakse gonadotropiini vabastavat hormooni (GnRH).
GnRH pulsatsioonide tagajärjel erituvad hüpofüüsist folliikuleid stimuleeriv hormoon (FSH) ja luteniseeriv hormoon (LH), mille koostoime põhjustab munasarjas munarakkude kasvu ja arengut.
Vastusena vabanevad munasarjast suguhormoonid ja peptiidid, mis annavad tagasisidet nii hüpofüüsile kui ka hüpotalamusele. See võimaldab neurohormonaalset telge dünaamiliselt reguleerida.
Östradiool, progesteroon ja testosteroon omavad kas negatiivset või positiivset tagasisidet olenevalt tsükli faasist.
Ühtlasi mõjutavad GnRH neurosekretoorset aktiivsust leptiin ja insuliin. Häired selles delikaatses kõik-on-kõigega-seotud-süsteemis viivad väliselt tsüklihäirete ja funktsionaalselt viljatuse tekkeni.
Kuna rasvkoel on organismis tähtis roll steroidide sünteesis ja ainevahetuses, põhjustab üleliigne rasvkude hüperinsulineemiat ja kompensatoorset insuliiniresistentsust.
Selle tagajärjel väheneb maksas suguhormooni siduva globuliini (SHBG) süntees. Kuna suguhormoonide seostumine SHBGga vähendab nende vaba, hormonaalselt aktiivset fraktsiooni veres, siis SHBG languse tagajärjel tõuseb vabade androgeenide tase naise organismis.
Hüperandrogeneemia ja hüperinsulineemia põhjustavad folliikulite arengu seiskumise, mis tähendab anovulatsiooni. Arvatakse, et just muutused androgeenide tsirkulatsioonis ja nende tasakaal on tähtsaim mehhanism, mille tagajärjel tekivad ülekaalulistel naistel rasestumisprobleemid.
Probleemid ka kunstliku viljastamisega
Teadaolevalt suurendab ülekaal spontaanabordi riski. Üheks peamiseks põhjuseks peetakse siingi insuliiniresistentsust, mis tingib kollaskeha normaalse funktsiooni häirumise ning viib progesterooni ebapiisava sekretsioonini. Ühtlasi ohustab ülekaalu puhul organismi suurenenud leptiinisisaldus varajast embrüonaalset arengut, kahjustades trofoblasti invasiooni.
Peale selle halvendab ülekaalulistel naistel esinev hüperandrogeneemia endomeetriumi vastuvõtlikkust ning neil on tuvastatud tsütokiinide (IL6, TNF jt) kõrgenenud tasemeid veres. Viimastel arvatakse olevat negatiivne mõju ka implantatsioonile ja varajasele embrüonaalsele arengule.
Anovulatsiooni ja spontaanse rasestumise probleemide kõrval vähendab rasvumine rasestumise tõenäosust kunstliku viljastamise tsüklites.
Arvukates viljatusravikeskustes tehtud teadustöödest on selgunud, et ülekaal avaldab ebasoodsat mõju nii munaraku kvaliteedile kui ka küpsusastmele. Munarakk on võimeline viljastuma vaid meioosi teises metafaasis.
Uuringute tulemused on näidanud, et võrreldes normaalkaaluliste naistega saadakse ülekaalulistel naistel IVF-tsüklites arvestatavalt vähem küpseid ootsüüte. Põhjus arvatakse peituvat selles, et ülekaalulised naised vajavad stimulatsiooniskeemides suuremaid gonadotropiinide annuseid ja tõenäoliselt põhjustavad liiga suured hormoonide doosid munarakkude kvaliteedi halvenemist.
Paljud autorid arvavad, et ülekaalulistel naistel sagedamini esinevate varajaste raseduste katkemiste taga ongi just munaraku kehv kvaliteet. See viib nõrgema embrüo tekkeni, mis omakorda võib põhjustada implantatsioonihäireid ja trofoblasti ebanormaalset arengut.
Ema ülekaal mõjutab ebasoodsalt kogu rasedust, sünnituse käiku ja sündiva lapse tervist.
Rasedusaegset ülekaalu seostatakse gestatsioonidiabeedi, preeklampsia, keisrilõike, loote makrosoomia ja lapse surnult sündimise keskmisest suurema riskiga.
Samuti on rasvunud naiste lastel täheldatud sagedasemat kaasasündinud väärarengute esinemist, eelkõige neuraaltorudefekte.
Ka viiekilogrammine kaalulangus võib olla abiks
Kuna raseduse ajal ei ole soovitatav kehakaalu langetada, peaksid arstid julgustama oma patsiente kaalust alla võtma juba enne, kui nad rasedaks jäävad.
Viljatusprobleemide tõttu arsti poole pöörduvad ülekaalulised naised on eriti head kandidaadid, keda kaalulangetamise vajalikkuse teemal nõustada. Suure tõenäosusega parandab kaalu vähenemine nende rasestumise tõenäosust ja aitab tagada ohutut tulevast rasedust.
On leitud, et isegi viiekilogrammine kehakaalu langetamine võib taastada regulaarse menstruatsioonitsükli ja suurendada viljakust.
Korduvate raseduste katkemistega ülekaalulistel naistel on samuti soovitatav alustada ravi just kaalulanguse nimel tegutsemisest.