Mees asfaldil. ohhoo?!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti reisiseltskond on jõudnud retkel ümber Aafrika Nigeeriasse. Üks ehmatus järgneb kohe teisele.
Aafrika üks kurikuulsamaid riike, Nigeeria, võtab meid vastu nime vääriliselt. Pärast piiriületust, mis polnudki vahelduseks kõige valulisem, avastame, et me sõidukid vajavad kiiremas korras tankimist. Tegelikult ei ole see üllatus, sest oleme oodanud paljutõotatud odavama kütusega naftamaad peaaegu viimaste tilkadeni paagis.
(Ehkki Nigeeria subsideerib ainult bensiini ja mitte diislit, on viimane siiski ümbruskonna soodsaima hinnaga.) Pööramegi esimesse tanklasse, kus kenad näitsikud meid lahkelt pumpade juurde viipavad ning meie mitmekordsele küsimusele «Diisel?» rõõmsalt peaga noogutades «Yes, yes!» kostavad.
Kähku lastaksegi meie Land Cruiserid pilgeni täis toitvat märjukest, ent miskipärast närib hinges siiski pisuke kahtlus ning enne käivitamist otsustame veel kord asja kontrollida. Põhjaliku lõhna- ja koguni maitsetesti tulemusena avastame oma õuduseks, et meie diiselautode paagid on täidetud pliivaba bensiiniga.
Järgnes kolm töökat tundi, kus kümnemeheline brigaad kruvis maha põhjakaitsed, kütusepaagid, pesi need nii seest kui ka väljast ja asetas kõik, nagu kord ja kohus, oma kohale tagasi. Selle aja jooksul langes ka päike ähvardavalt madalale, ennustades peatset pimeduse tulekut – aega, mil vähemasti Nigeerias ei peaks omapäi mööda maanteid sõitma.
Lisaks saime tunda bensiini doteerimise poliitika vilju: diislit ongi väga raske leida. Saanud lõpuks siiski liikuma, eirasime kõiki terve mõistuse reegleid ja sõitsime kottpimedas Lõuna-Nigeeria suurimasse keskusse Enugusse.
Õudne ohver
Päev hiljem. Tee ääres lamab liikumatult mees, pea asfaldil. Esimese hooga tundub, et keegi on lubanud endale ülearuse pitsi ning koju minnes lihtsalt tukastanud.
Teine mõte, mis läbi pea lendab, on autoõnnetus, kus autojuht sündmuskohalt jalga on lasknud – üsna tavaline nähtus siinkandis –, sest mõistlikum on sõita otse politseijaoskonda ning sealt abi kohale saata, kui jääda nördinud pealtnägijate meelevalda. Paraku osutub tõde veelgi karmimaks: ilmselt on tegemist hoopis kehaosade röövi ohvriga.
Nimelt on Nigeerias rituaalsed mõrvad igapäevane nähtus, kusjuures rituaalne ei ole mitte tapmise toimepanemine, vaid selle otstarve.
Tabab kedagi rahanappus või muidu halb õnn, aitab nõia juurde audientsile minek. Harvad pole juhud, kui nõid kuulab hädalise ära, astub ühendusse oma teispoolse tarkuseallikaga ning teatab, et asjast saab üle, kui abivajaja toob talle ühe või teise kehaosa, mida seejärel vastavalt töödeldakse, et sellest saaks korralik amulett. Kuna kehaosasid saab vaid inimloomalt, kelle ohverdamine kuskil lubatud pole, tuleb minna vähem ametlikku rada.
Tavaliselt joodetakse sobiv kandidaat täis või aidatakse ta mõnuainete abil pilve peale ning seejärel toimetatakse tema kallal muu vajalik. Nõnda saadud kehaosa tarnitakse nõiale, kes teeb nõutavad toimingud ning annab tellijale fetiši, mille too siis igavesest ajast igavesti kuskile määratud paika peab asetama.
Seejärel pidavat halb õnn majast lahkuma ning raha ja rikkus isanda juurde kokku voolama. Ainus puudus olla see, et taoline ostetud heaolu olevat ajalise piiranguga – mitte kauem kui 30 aastat. Et kõik tarviliku kehaosa hankimisega ise hakkama ei saa, eksisteerib kuuldavasti poolpõrandaalune turg, kus nõutavat kaupa raha eest osta saab. Kui laip tee ääres ei oleks nii ehtne, tunduks selline lugu linnalegendina.
Valitseja ja tema õde
Olles vaevu ehmatusest üle saanud, jõuame Benin Citysse, kunagise Benini impeeriumi pealinna. Edo rahvas, kes iidset kuningriiki asustavad, võib tänini uhkust tunda oma kroonitud peaga valitsejadünastia üle. Siiani elab kõrges eas 38. Benini Oba (Edo kuningas) oma palees koos nelja naise ja enam kui tosina lapsega. Kroonprints, kes kunagi isa troonile istub, on muu hulgas hästi tuttav meie kandiga, sest oli pikki aastaid Nigeeria suursaadik Norras.
Kõrgest vanusest hoolimata ei saa valitseja nautida jõudeelu, vaid peab tões ja meeles tegelema nii traditsioonilise õigusemõistmise kui ka muude ametikohustustega.
Kohtasime palee õuel silmapaistvalt kaunist aristokraatliku rühiga vanadaami, kes meiega lahkelt vestlusse astus. Mõne aja pärast sai selgeks, et tegu on valitseja õega, kes korraldas meile kibekähku kiire ringkäigu.
Tutvusime õukonna ja tema liikmetega, imetlesime korallist kroonijuveele ja saime teada, et eri sorti korallikeed näitavad tiitlit ja ametit. Kogu paleekompleksi ümber hõljus erilise rahu ja väljapeetuse aura, vaatamata sadadele audientsile soovijatele ning kõigile nende õiguslikele dispuutidele, mida kuningas ja tema nõukogu peavad lahendama. Huvitaval kombel ei paistnud armastatud valitseja residentsi ümber silma ka erilisi turvameetmeid. Küllap annab suurima kindlustunde oma rahva austus.
Lagose suunas edasi liikudes torkab tee ääres silma üks pühamu teise järel: küll baptistid, küll adventistid, küll katoliiklased, küll mormoonid ja kõik, mis mahub kristluseks nimetatud paletti.
Tundus, nagu võistleksid kõik need usutunnistused siin omavahel templi ja territooriumi suuruse osas. Ilmselt on aafriklased altid mistahes spirituaalsele nõustamisele. Paljud palvelad kujutavad endast pigem suuremat sorti konverentsikeskust ja raha liigub neist läbi rohkem kui Frankfurdi messilt.