Aed, millest mõõtu võtta

Tiina Kolk
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Mihkel Maripuu

Aiakujundajad Riho Raudi ja Mare Talviste lahendasid oma uue kodu õue julgelt: poolehektarilist tiigi ja saarega ala, kus nüüd kasvab 260 nimetust puid-põõsaid ja palju lilli, ei piiranud nad taraga, vaid lasid kujundatud maastikul sujuvalt üle minna rannamännikuks.

Enne kui pererahvas tegelikule tööle käed külge lõi, koostasid nad aiaplaani. Muu hulgas kavandasid nad krundi merepoolses küljes asuva suure loodusliku tiigi keskele saare, kus praegu laiuvad liiv ja kivid. «Nüüd puudub siit vaid poolmädanenud paat, inimkolp ja paar valgeks pleekinud sääreluud ning... mereröövlid,» naljatleb Raudi.



Kui saar sai valmis, siis ülejäänud aiaossa veeti paremat mulda. «Kõige tähtsam on muld – selle pealt ei tohi kokku hoida ega koonerdada, sest hiljem, kui taimed ei kasva, tuleb nende turgutamiseks palju rohkem vaeva näha,» nendib Raudi, kes on krundile vedanud üle saja koorma rammusat maad, millest väiksem osa on läinud lillepeenraisse ja suurem osa muru alla, mille pehmel kattel on mõnus astuda.



Eesaias püüab pilku kiviktaimla: majapoolne nõlv astanguline, tänavapoolne lausik. Kauni reljeefse lillepeenra asukoha määras tegelikult selle all paiknev kanalisatsiooni imbväljak – et vesi talvel ära ei külmuks, tuli mahuti ümber pinnast kuhjata.



Põhiselt kasvavad kiviktaimlas mitmesugused padjandtaimed – hanerohud, kadakkaerad, kukeharjad, varajased priimulad, mägisibulad, helmikpöörised jt. Et peenar ka talvel kena välja näeks, on sinna toodud  kääbusokaspuid.



Kui maja taga saab nautida elava vee virvendust, siis kiviktaimlasse on kujundajad koondanud kividest jäljendatud (kuivanud) voolava vee sängi – Jaapani aia armastatud motiivi. «Veesilm peaks olema igas aias, kas või paariruutmeetrisel pinnal värelevad peegelpildid on elamuslikud,» arutleb Raudi.



Kiviktaimla naabrusesse on pererahvas istutanud palju ilupõõsaid ja -puid. Üks rühm sirgub muruvaibas ja pakub ilusamat vaatepilti, kuid neid on samas tülikam hooldada, teine on ümbritsetud koorepuruga ja näib suurte vahede tõttu pisut «paljana». «Oleme arvestanud, et mõne aastaga kasvavad põõsad kokku,» selgitab Talviste.  



Aias on väga palju kive ja võiks arvata, et tegu on kivikülviga, kuid kõik need on mujalt kohale veetud. «Kivide paigutamisel eksitakse sageli – jäetakse maapinnale nagu kanamunad lauale, kuid kivid peavad olema otsapidi maas, siis mõjuvad need loomulikena, osana loodusest,» räägib peremees ja toonitab, kui olulised on kivid taimedele kas või tänu neis talletunud päevasoojale. Nende aias kivide vahel edeneb jõudsasti ka astelpõõsas ehk iileks, traditsiooniline Lääne-Euroopa jõulutaim.



Tagaaia kujunduses on kesksel kohal tiik koos selle kaldale rajatud sibullillepeenraga, kus jätkub õiteilu varakevadest hilissügiseni ehk krookustest sügiskrookusteni (rahvasuu kutsub nõnda sügislilli). Nende vahele mahuvad nartsissid, tulbid, iirised, liiliad jmt.



Neist järgmises rühmas kasvavad hostad, siis astilbed, neist edasi tuleb rododendronite ehk hapupeenar. «Seal on meie krundi kõige varjulisem koht, mujal paistab terve päev päike,» mainib Raudi. Rododendronitega, mis õitsevad suvi läbi, on vaheldumisi kännasmustikad, sordipohlad, eerikad, kukitsad jt turbaaia taimed. Sügisel puhkevad õide hortensiad.



Tarbeaia-poolses osas laiub püsikutepeenar, kus praegu lilled alles pistavad nina mullast välja. «Kevadel on aednikel palju põnevust – millised taimed on talve üle elanud, kui lopsakalt need kasvama hakkavad ja õitsema puhkevad,» räägib Talviste. «Aia kujundamine kestab kogu aeg, ehkki esimestel aastatel, kui kõik on uus, jagub ka rõõmu ja üllatusi rohkem, sest inimene harjub ju nii ruttu.»



Ootusärevuses vaatab pererahvas, kuidas nende vabakujuline ja liigirikas hekk hoogu võtab – võhikul on raske ettegi kujutada, et peagi moodustavad need vitsad  tiheda rohelise müüri.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles