Ukraina kraatriteed viivad võrratutesse mägedesse

Jaanus Koov
, kujundaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaade Bukoveli mäekeskuse tipust, taustal Ukraina Karpaatide kõrgeim tipp Hoverla, 2061 meetrit.
Vaade Bukoveli mäekeskuse tipust, taustal Ukraina Karpaatide kõrgeim tipp Hoverla, 2061 meetrit. Foto: Katrin Koov

Lääne-Ukrainas võid kohata nii suurt külalislahkust kui ka vaatepilte, mis hullemad Eesti auklikel teedel-tänavatel nähtavast.

Kes soovib meelde tuletada, kuidas oli elu nõukogude ajal, sõitku viisavabasse Ukrainasse. Ei ole vaja üldse suurtesse linnadesse minna (kuigi tasub ka sealt läbi põigata). Piisab sellest, kui sihtkohaks on justkui turismile orienteeritud suusakeskus Bukoveli, ja saate tunda end tõelise nõukogude inimesena.

Pärast 1200-kilomeetrist lõbusõitu läbi Läti, Leedu ja Poola algab hoopis teine maailm: teekond piirist suusakeskusse kestab seitse tundi, kuigi vahemaa on vaid 300 kilomeetrit. Teed on lihtsalt uskumatult auklikud ning vähemalt kümme aastat pole keegi neid isegi üritanud parandada.

Võib ette tulla veerandtunnine puhkepaus, kuna keset suurt maanteed on üks auto põhja peale kinni jäänud. Aga see pole suur probleem, kuna selle auto taha takerdunud juhid lükkavad abivajaja rõõmsal ühisjõul jälle liikuma.

Samavõrd tore meelelahutus pole muidugi kohalik miilits, kes kogub teedel «teemaksu». Puhunud nende «alkomeetrisse» viis promilli, mis on tegelikult eluohtlik annus, tuleb laskuda sihvkasid mugiva miilitsaga läbirääkimistesse, palju see maksma läheb.

Suusakeskuse kassiirid ei tee välja, kui luugi taga küsivat nägu teed, räägivad rahulikult veel veerand tundi telefonis sõbrannaga ega katkesta kõnet isegi piletimüügitehingu ajaks. Süngete kaevurinägudega tõstukiteenindajad käratavad sinu peale, kui midagi «valesti» teed, näiteks kui laps kukub tõstukile minnes. Ent  selle vastu aitab kõige paremini, kui neile samaga vastata: pange oma «matid» ja muu venekeelne sõnavara valmis. Tagasi tulles kahtlustatakse sind piiril tingimata relvaveos, mis siis et autos on lapsed, suusad jms.

Aga kõigele vaatamata ei ole Karpaadid sellest karvavõrdki kehvemad ja seisavad suursugustena edasi mistahes riigikorra ajal. Ning lõpuks on olmes ikka päris palju head ka – hotellid on stiilsed ja puhtad ning teenindus väga viisakas. Hutsuuli rahvustoidud on suurepärased, hinnad madalad; leidub ka palju sõbralikke ja naeratavaid inimesi.

Kuna Ukraina Karpaadid on suhteliselt madalad, siis väga pikki ja järske laskumisi otsima minna ei tasu. Küll aga on sealne maastik väga sobiv suviseks matkamiseks: seal on paraja pikkusega matkarajad, mis ei nõua eraldi varustust. Suvine Karpaatia ootab igatahes kindlasti veelkordset avastamist!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles