Suurusehullus ja hullud ohverdused

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valge mees tuli külla: neli-viis last Elevandiluuranniku peres on tagasihoidlik arv, haruldased pole ka kümnelapselised pered. Filmib operaator Kristjan Jung, saatesari reisist jõuab ETV ekraanile sügisel.
Valge mees tuli külla: neli-viis last Elevandiluuranniku peres on tagasihoidlik arv, haruldased pole ka kümnelapselised pered. Filmib operaator Kristjan Jung, saatesari reisist jõuab ETV ekraanile sügisel. Foto: Peeter Vähi

Ümber Aafrika kulgev Eesti reisiseltskond satub oma teekonna lõpusirgel maailma kriisikolde külje alla. Just seal läheb auto katki...

Elevandiluurannikul särab meile smaragdina vastu kuldsete luidete vahele vermitud Guinea laht. Liigume mööda pärastlõunarammestuses tukkuvatest unistest kaluriküladest kunagise pealinna Grand Bassami poole, mis võtab meid vastu koloniaalse suursugususega.

Igal sammul on tunda prantsuse hõngu, sest kuni sada aastat tagasi puhkenud ning linna laastanud kollapalaviku epideemiani oli tegu Prantsusmaa südamega Aafrika mandril.

Hoopis teistsugune on kommertspealinn Abidjan – sealgi on prantsuse hõng õhus, ent samas on selge, et tegemist on ülikiires rütmis liikuva organismiga: kesklinnas kõrguvad asjalikud pangahooned ja firmade peakontorid läbisegi kõikvõimalike ÜRO allorganisatsioonide esindustega.

Ometi on Elevandiluuranniku ametlik pealinn Yamoussoukro, mis asub mitusada kilomeetrit kirjeldatud rannikulinnadest eemal sisemaal. Maa esimene pikaajaline president ehitas riigi administratiivkeskuse oma kodukülla, ühendades sellega ka sugulaste ümberkaudsed külad.

Kaugele on näha, et siin on paberil kõik korralikult planeeritud: tänavad on perspektiivitundeliselt laiad, nii et neli autot saab rahulikult kõrvuti ühes ja neli samamoodi teises suunas liikuda.

Ehkki linnas tundub elu justkui täielikult puuduvat, uhkete mitmekorruseliste majade aknad on kurvalt tühjad ning laiad promenaadid on kasvanud rohtu, millest otsivad teri kuked ja kanad, troonib kõige kohal maailma suurim kristlik katedraal Notre-Dame de la Paix.

Maksud põhjustavad sõja

Uskumatult kaunis ja muljetavaldav ehitis tehti valmis kolme aastaga. Marmor pärineb Itaaliast, mitmekümne meetri kõrgused seinu katvad vitraažid Prantsusmaalt. Ehitusel osales üle kümne firma. Loomulikult õnnistas seda kõike Rooma paavst, kes pühakoja ka avas.

Uhkelt nimetavad siinsed kirikuteenrid ja ka riigiametnikud kõikvõimalikke arve tornide, seinte, kuplite, kellade ja muu kõrguse, pikkuse, kaalu ning laiuse kohta – enamikul neist on küljes maailmarekordi märk.

Ainus, mida keegi ei oska täpselt öelda, on kogu selle ettevõtmise maksumus. Eelmine president ja kirikuisad on seda meelt, et jumalakoja väärtust rahas mõõta ei saa.

Paraku tundub, et päris nii see siiski pole, sest pärast basiilika valmimist oli riigikassa lootusetult tühi, mispeale president mõtles olukorra leevendamiseks välja mõned uued maksud. Üks sellistest oli nn välismaalaste maks.

Esiotsa võiks arvata, et see puudutab kahvanägusid, sest neil ju raha küll, las maksavad. Ent just kahvanägudel oli võimalus maalt lahkuda ning oma tööd-tegemised teisiti sättida. Kes seda aga teha ei saanud, olid siin elavad ümberkaudsete riikide kodanikud – guinealased, malilased, ghanalased ja teised, sest teatavasti on kunagised kolonisaatorid Aafrika riikide piirid üsna suvaliselt tõmmanud ja üks ning sama rahvas võib vabalt olla mitme riigi vahel laiali pillutud.

Sestap on neile vaba liikumine oma keele ja rahva piires vägagi oluline. Pole raske ette kujutada mässu, mis uute maksude ja muude selliste kitsenduste peale puhkes. Siit sai alguse 1990. aastate Elevandiluuranniku kodusõda, mis kähku regionaalseks madinaks laienes.

Suhteline rahu tuli majja alles mõni aasta tagasi, kui endisest mässuliste juhist sai president. Kuidas uus luud oma eelkäija pärandusega ringi peaks käima, ei olegi veel päris selge, selle tõestuseks on ka asjaolu, et eelmise juhi armastatud koduloomad krokodillid on kuuldavasti dieedile pandud.

Nimelt pidas too härrasmees pealinnas asuva imposantse palee ees suures tiigis hiiglaslikke krokodille, kellele iga päev kaks lehma söödaks ette anti. Kurjad keeled räägivad muidugi ka pisut teiselaadsest toidusest ehk opositsionääride inimlihast.

Peale selle olevat siin ohverdatud ka albiino-aafriklasi, sest kohalike voodoo-preestrite järgi pidavat neil olema maagiline võim ning nende ohverdamine riigi ja isakeste hüvanguks olla olnud väga vajalik.

Albiinode perekonnad värisevad tänini kõigi olulisemate valimiste eel ja peidavad oma valgeid sugulasi, sest iial ei või teada, millisele kandidaadile annab tema ennustaja nõu üks seesugune ohver tuua.

Nüüdne valitseja ei ole siiani julgenud küll roomajate suhtes mingeid drastilisi samme astuda, ent söötmine olevat lõpetatud, millele on viimaste kuude jooksul järgnenud kaks traagilise lõpuga intsidenti: krokodillid sõid ära oma talitaja ja ühe uudishimuliku, kes tiiki ümbritsevale võrele liiga lähedale tikkus.

Isa ohverdab tütre

Mõnisada kilomeetrit eemal Mani asula juures asub püha mets, mida valitsevad ahvid ja kuhu inimjalg astuda ei tohi. Kunagi elas siinkandis hõimupealik, kellele ennustati suurt õnnetust, mida sai ära hoida vaid tema alaealist tütart ohvriks tuues.

Meelitaski siis isa tütre metsa, lasi kaevata suure haua, pillas mingi väärtasja sinna sisse ning palus tütarlapsel selle sealt üles tuua. Kui tütar auku laskus, aeti see kähku täis. Nõnda läks katastroof külast mööda, mets sai pühaks ning tänini peetakse seal lähedal ülisalajasi riitusi.

Ilmselt ei osanud meie püha metsa ääres piisavat ohvrit tuua, sest sealt lahkudes sõitsime ühe oma armsaks saanud Toyota ratsudest mõnevõrra lombakaks. Järgnes hoopis teistsugune jada asjatoimetusi: üks käsi läks kipsi ja auto oli vaja vedada maailma kriisikoldesse Malisse remonti, sest õnnetuskohale oli Mali pealinn Bamako lähim keskus.

Kuna aga Aafrika riikide vahel kipuvad just piirile viivad teed olema erakordselt viletsad, valisime seekord oma vigastatud auto transpordiks täiesti illegaalse paiga, mida läbis pisut siledam rada.

Asja muutis veelgi pikantsemaks fakt, et ühest riigist teise liikumine sattus kesköö peale. Olles sellega siiski imekombel hakkama saanud, sõitsime järgmisel hommikul ausate nägudega piiripunkti dokumente vormistama. Ametnikud ei saanudki lõpuni aru, kuidas meie karavan sinna sattus. Pika selgitamise peale saime siiski vajalikud templid ja jätkasime teekonda.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles