Eesti asi – üleeile, eile, täna

Vaade näitusesaali: keskel Leila Pärtelpoja kavandatud suvilamööbel, mille projekt ilmus ajakirjas Kunst ja Kodu 1958. aastal. Foto: Liis Treimann

Omaaegsed Norma plekktopsid ja mänguautod, Vasara emailkannud, Estoplasti kuplid, tarbeklaasi suitsukarva vormid – tarbekunsti- ja disainimuuseumi esemekultuuri näitusel kogevad paljud äratundmisrõõmu.

Väljapanek hõlmab Eesti tootedisaini 20. sajandi algusest  tänapäevani, tehes paar põiget ka varasemasse aega. Osa Lutheri mööblist, samuti mõni Siimusti savitööstuse teekann on valminud 19. sajandi lõpus, meie tööstuskunsti veel  varasemate näidetena saab aga imetleda Põltsamaa portselanimanufaktuuri 18. sajandi lõpust pärinevaid restaureeritud nõusid.

«Paljud eksponaadid tulevad külastajatele tuttavad ette, aga nende autoreid ei teata, sest eriti nõukogude ajal polnud kombeks toote loojaid nimetada ja kogu ärikeskkond püsis selles mõttes anonüümsena,» nendib näituse kuraator Kai Lobjakas. «Nüüd on nende leidmine ja tuvastamine ühtaegu keeruline ja põnev. Eesti disainimaastik on väga kirju.»

Palju avastamisväärset

Pärast hiljutist Marimekko näitust tahavad paljud külastajad teada, kas Eestiski on sedasorti trükikangaid tehtud. Tuleb välja, et 1950ndatel–70ndatel olid Punases Koidus, Sindi tekstiilivabrikus ja Pärnu linavabrikus tootmises väga moekad mustrid.

Seekordsel näitusel esitletakse küll ainult mõningaid nende kangaste kavandeid ja väikseid kanganäidiseid, kuid tuleval aastal on muuseumil kavas mahukas siinse tööstustekstiili ülevaatenäitus.

Arvukalt materjali on muuseumisse jõudnud tänu kunstnikele, kes vabrikust lahkudes võtsid oma joonistused-joonised-tootenäidised kaasa, või kauaaegsetele töötajatele, kes ei raatsinud teiste loomingut minema visata.

Nii avab slaidiprogramm Estoplasti toodangu ajaloo, sest üks sealne töötaja oli aastate jooksul kõik katsetamises olnud mudelid üles pildistanud ja nende mustvalged negatiivid alles hoidnud.  Valikut mööblitootja Standardi näidiste kujunemisest saab aga vaadata kunagistelt reklaamtrükistelt.

Kuigi eestlastel pole ette näidata aastakümneid tootmises olevaid hitte, nagu soomlastel on näiteks Savoy vaas, Arteki taburett või Fiskarsi oranžid käepidemetega käärid – meie ajalugu on lihtsalt teistsugune – leidub eesti tooteloos huvitavaid näiteid, mis annavad aimu kohalike disainerite võimekusest.

Igal ajal oma hitid

«Väga üllatavad on 1938. aastal ühes väikeses ettevõttes tehtud värvilisest bakeliidist võluvate mumm(udest)jalgadega  kausjad vormid,» mainib Lobjakas. «Minule seostuvad bakeliidiga pruunid või mustad telefonikorpused, mööblinupud, voolumõõtjad, aga need kausid on kirgastes värvides.»

Ilmi Glikmanni disainitud Salvo plastmassist tasse-taldrikuid-kandikuid seostavad paljud suvilakultuuriga, nagu ka Vasara emailkanne ja Norma plekktopse.

Tallinna keraamikatehases ja Pärnu ehitusmaterjalide tehases toodetud kanne jt tarbeesemeid leidus 1960ndail–90ndail igas kodus. Kuna tollal oli kõigest nappus, kadusid poelettidelt üsna kiiresti Anu Soansi disainitud keraamikasarjad, mida sai omavahel kombineerida. See oli täiesti uus lähenemine, selgitab kuraator.

Igas vanuses poiste tähelepanu pälvivad näitusel Norma mänguautod. Need disaininud Igor Balašov oli diplomeeritud metallikunstnik, nagu ka Estoplasti kupleid kujundanud Lilian Linnaks ning Punasele Retile radioola Estonia 4 kavandanud Erik-Arne Uustalu.

Tänast päeva esindavad nooditool «Allegro» Tartu Kõrgema Kunstikooli tollase tudengi Priit Verlini Kölni mööblimessile kavandatud kollektsioonist, samuti müomeetri ehk lihaspinge mõõturi versioonid ja nüüd tallinlastele vajalik Tiit Liivi disainitud validaator, samuti paljude lemmikud – Raili Keivi portselanist «kiikuvad» kruusid.

Samuti tutvustatakse Red Doti auhinnaga pärjatud tooteid: Martin Pärna Martelale disainitud lauda, Julia Maria Künnapi laste söögitooli «Mari» ja Kaidi Ploomipuu Narmale kujundatud vaipa «Bog4053».

Katrin Soansi projekteeritud nutikat kodukontorit-kappi saab kahjuks uudistada ainult muuseumis, sest Standard seda praegu ei tooda.

«Suurem osa näitusel eksponeeritud asjadest ja nende kaasteelistest – kangad, nõud, mööbel, valgustid – elasid oma elu ja toona neid ei väärtustatud nii, et oleks tootedisainina talletatud» nendib Lobjakas. «Loodan, et meie väljapanek aitab eesti disaini teadvustada, ärgitab inimesi kodumaist disaini hindama ja seda kasutama.»