Avatud kontoris on tarvis vaikusesaari

Postimehe toimetus sai uue näo hiljaaegu – avatud kontorisse tekkisid mõttelised vaheseinad. Pildil esiplaanil Tallinna toimetuse reporter Uwe Gnadenteich. Foto: Küllike Rooväli

Olles töötanud nii kahekesi kabinetis, mitmekesi suures toas kui ka täiesti avatud kontoris, võin öelda, et mulle ei meeldi neist ükski. Rahul olen hoopis oma praeguse, päris koduse töökorraldusega.

Avatud kontorid said ühel hetkel moodsa töökoha võrdkujuks. Näitamaks ajaga kaasaminekut, lammutati paljudes töökohtades vaheseinad ja inimesed pandi istuma kokku ühte suurde ruumi – enamasti neilt endilt selle kohta nõusolekut küsimata. Esialgu tundus huvitav, sest kolleegide tegemised olid nüüd näha ja koguni nende isiklikke kõnesid sai piinlikkust tundmata pealt kuulata.

Samas tekitas just see piinlikkust, kui olin sunnitud kuulama, kuidas üks kena naiskolleeg oma ema telefonis viisakalt heasse kohta saatis või teine oma poiss-sõbraga õhtu veetmise üle vaidles. «Vihkan seda avatud kontorit!» prahvatas kord üks töökaaslane, kui oma arust puhtast kaastundest küsisin, mis ta isal viga, sest olin tahtmatult pealt kuulnud tema vestlust haiglatöötajaga.

Keskendumisvõime proov

Ühes teises töökohas lendasid kustukummid, pliiatsid ja muu käepärane laskemoon, kui keegi parasjagu vaikust palus, et teha tähtsa persooniga telefoniintervjuud. Ajapikku õppisime keskenduma ja mujal ruumis toimuvat mitte tähele panema, aga see ei olnud kerge.

Nüüd on hakatud päris avatud kontoritesse taas vaheseinu ehitama ja töökohti üksteisest kasvõi mõtteliselt eraldama. Tekkinud on nõupidamiste ruumid, kus saab asju arutada ka päris suletud uste taha. Seegi on aja märk.

Ma ei tahaks enam töötada ka kabinetis nelja seina vahel. Üksinda hakkaks igav, aga kahe- või kolmekesi peaks olema just nende konkreetsete inimeste mõjuväljas ja taluma kõiki nende veidrusi. Sestap olen väga rahul on praeguse töökorraldusega, kus suuremal osal juhtudest saan arvutiga kodus kõik tarviliku tehtud ja vajadusel käin väljas inimestega kohtumas.

Tallinna Tehnikaülikooli professor, tööpsühholoog Mare Teichmann ütleb, et nii nagu muutub töö iseloom, peab muutuma ka keskkond, kus seda tehakse. «Töökoht peab võimaldama tööd teha,» ütleb ta välja triviaalsena tunduva tõe.

Üks tehnikaülikooli uuring tõi välja, et 40 protsenti töötajaist ei viibi tööajal oma laua taga. Umbes 20 protsenti tööajast ollakse koosolekutel, kliendi juures või mujal kellegagi kohtumas. Viiendik töötajaist on kas haiged, puhkusel või koolitusel ehk puuduvad terve päeva. Sama näitavad ka teiste riikide uuringud.

Tulevikukontor hakkab professori sõnul välja nägema rohkem kodu moodi. Sellist pilti, et on pikk koridor, millest paremal ja vasakul pool uksed, varsti enam ei näe. Kodu moodi kontor on jaotatud funktsionaalselt: lisaks avatud pinnale on olemas ruumid, kus on loodud töö tegemiseks vaikne keskkond. Kui kellelgi on vaja olla omaette, siis ta paneb teatud ajaks ruumi kinni ja riputab selle uksele vastava sildi, et keegi ei segaks. Lisaks nn vaikusetsoonile on koosolekute, kohtumiste ja mõttetalgute ruumid. Tühjalt seisvad kabinetid, mille eest tööandja renti maksab, kaovad – kui 40 protsenti töötajaist ei viibi töökohal, on mõttetu nende eest maksta.

Avatus toob tülid

Ka Soomes on avatud kontoreid uuritud. Ühe uuringu kohaselt teevad inimesed sellistes büroodes rohkem vigu, sest segavaid faktoreid on liiga palju. Teiseks lähevad töötajad seal kergesti omavahel tülli. Kui sul on vaja istuda laua taga ja süveneda, aga kõrval räägib keegi valjult telefoniga, on riiud kerged tekkima. Tegelikult pole keegi selles süüdi, sest ühel ongi vaja süveneda ja teisel samal ajal telefoniga asju ajada – see on nende töö.

«Kõige selle tulemusel langeb tööviljakus ja pahatihti on inimesed sunnitud tööd koju kaasa võtma, sest tööl lihtsalt ei saa tööd teha. See omakorda lõhub töö ja kodu tasakaalu,» osutab Teichmann avatud kontori puudustele. Kuna infotehnoloogia areng on muutnud töö iseloomu nii, et see ei sõltu enam ajast ega kohast, on tema sõnul nüüd tarvis hakata töökeskkonnaga sellele järele tulema. Põhimõte peaks olema, et ühe inimese töötegemine ei tohiks teist segada. «Olen ise ka korduvalt oodanud, millal see tööl sahmimine ükskord ära lõpeb, et saaks koju tööd tegema,» lausub professor, kel on tihti vaja teha süvenemist nõudvat kirjatööd, lugeda ja mõelda.

Tööl peab olema koht, kuhu saab minna selleks, et teha tööd, nii kummaliselt, kui see ka kõlab. Tööandjad peaksid üha enam mõtlema, millised oleks tööviljakust tõstvad lahendused ruumide osas, mis on parasjagu nende käsutuses. Lahendused on erinevad, sõltuvalt sellest, kas tegu on ajalehetoimetuse, projekteerimisbüroo, ülikooli või ministeeriumiga, sest kõigi nende vajadused on erinevad.

Praegu kasutavad riigiametid reeglina kabinetisüsteemi, ehkki ka nende töö iseloom on muutunud. Suuresti on selline paigutus tingitud hoonetest, kus asutused paiknevad, kuid neidki on võimalik ümber kujundada nüüdisaja nõuetele vastavalt. «Igal juhul on selline koridori ja kabinettide süsteem ajale jalgu jäänud. See ei õigusta ennast ei suhtlemise ega tööviljakuse poole pealt,» ütleb Teichmann.