Maja tulvil kirglikku kokakunsti

Kullast kallim: vanaema puhvetkapis on tallel kõige armsamad asjad. Foto: Marina Puškar

Tippturundaja Tuuli Mathiseni kodu muutus vähemalt ühel päeval nädalas köögistuudioks pärast seda, kui ta otsustas hakata oma hobiga leiba teenima.

Soojal ajal laieneb toidublogija ja kokaraamatute autori Mathiseni tegevusväli ridamaja 125 m² suurusest korterist terrassile ja aeda, aga enamjaolt käib pildistamine elutoas.

Kuna avaras ja valgusküllases ruumis on lust toidu- ja nõudemänge harrastada ehk teisisõnu vaimustavaid (söögi)vaikelusid luua, pakub nende tegemine rahuldust lavastajaile ehk kokale ja fotograafile ning maitsmine karmidele kriitikutele ehk Tuuli Mathiseni mehele Tarmo Virkusele ja nende kolmele pojale.

Hiljuti ilmunud Mathiseni «Koduköögi kuldvara. Leivast kuni jäätiseni» kõik pildid ongi nende kodus üles võetud.

Idüll pealinna lähistel

Varem Kuusalus elanud pere kolis kümme aastat tagasi Järvekülla. «Tahtsime enne seda, kui lapsed hakkavad koolis käima, linnale natuke lähemale tulla, ning siinne meeldiv ümbrus ja meile paras ridamajakorter otsustasid valiku,» meenutab naine.

Nende kodu asub kenas külas, kiviviske kaugusel Ülemiste järve ümbritsevast metsast, Tallinna südalinna jõudmiseks kulub siit autoga vaid veerand tundi. Paiga miinusteks nimetab pererahvas ühistranspordi ja kaupluse puudumist, plussideks aga kütkestavat loodust ja turvalisust.

«Siin käivad lapsed ise õues mängimas, vanemad ei pea liivakasti serval valvama või väljas poisse jälgima,» räägib Mathisen. Nende perel on kombeks koeraga jalutades maad ja ilma vaadelda – millal rändlinnud saabuvad, pungad puhkevad jne. Tänavu on pühendunud kokkaja juba esimesed aiast ja/või aasalt nopitud naadi-, võilille- ja nurmenukulehed salatisse ning leiva/saiamäärdeisse seganud.

Vana ja uus käsikäes

Enne Järvekülla asumist tehti korteris põhjalik remont. Kõigepealt lammutati osa vaheseinu, sest toona kümneaastase ridaelamu  ruumiprogramm ei vastanud pere ootustele. Nüüd satub majja siseneja suurde, tsoonideks jagatud tuppa, mida ilmestavad põlvest põlve pärandatud mööbliesemed, kunst ja raamatud.

«Kui ma uue riiuli saan, on see mõne aja möödudes köiteid täis. Nende seas on palju reisidelt toodud inspireerivaid kokaraamatuid, mida aeg-ajalt mõtete virgutamiseks sirvin,» tunnistab praegu ajakirja Mari köögitoimetajana töötav naine, kes hindab lugudega asju.

Näiteks on elutoas aukohal vanaemalt saadud ja restaureerida lastud puhvetkapp.

«Seda külatisleri kätetööd ei anna mõisapuhvetitega võrrelda, aga minu silmis on kapil hindamatu väärtus, sest see on pärit kalli vanaema kodust, kus ma kõik oma lapsepõlvesuved veetsin. Alles hiljem taipasin, milliseid mõjutusi olen sealt saanud.

Nüüd, kui vanaema meie hulgas enam ei ole, on igal tema seotud killukesel kulla väärtus. Puhvetis on tallel vanaema pulmaserviis aastast 1939, mis imekombel säilinud,» mainib Mathisen, kelle üks nõrkusi ongi huvitavad anumad, mida ta saab pildistamisel kasutada.

Kord nädalas põikab ta uuskasutuskeskustesse, keskturu lähedal Rootsist toodud kaupa pakkuvasse poodi ja veel mõnda kohta, kust võib väga põnevaid vanu asju leida. «Nõudetagavara on samuti omamoodi kapital ja kui pilte teha, siis on vaja igast ooperist taldrikuid, tasse, purke ja pütte vms. See mäng – leida toidule sobivates värvides nõud ja seada neist mõnusaid vaikelusid – meeldib mulle väga,» nendib kokaraamatute koostaja.

Köök kui katseväli

Selles kodus on köök elutoast astme võrra kõrgemale tõstetud. Remondi tegemise ajal töötas Tartu Ülikooli sotsioloogina lõpetanud Mathisen veel turunduses ega arvanud, et toidu valmistamine ja toidust kirjutamine toob talle kunagi leiva lauale, seetõttu sisustati köök nagu tänapäeva köögid ikka. Kuid päevast päeva süüa tehes vajab ta hulka köögitehnikat ja abivahendeid.

«Huvi kokanduse vastu on mul lapsest saati – vahel kukuvad  nüüdki mõne raamatu vahelt  välja kooliajal käsitsi kirjutatud retseptid –, mind on alati paelunud põnevad kooslused, mida püüan kohe ka järele proovida.

Pärast kolmanda lapse sündi kodus olles sain söögitegemise isu justkui paisu tagant välja lasta. Kannapööre oli vahva, sest nüüd ma teen seda, mis mulle tõesti korda läheb,» tunnistab naine. «Väikese lapse kõrvalt sain kokates oma pingeid maandada, ja mida võis teistel selle vastu olla!»

Nüüd on Patrik (16), Emil-Joosep (14) ja pesamuna Hans Tristan (4) õnnelikud, kui saavad vahel tavalist hakklihakastet ja kartuliputru, sest kui ema keedab-küpsetab ajakirjadele ja raamatutele, tuleb kõik pildistamiseks valmistatud road ära süüa. Tegelikult muidugi naudib pere kõiki ema tehtud ja kenasti serveeritud toite.