Kriisiriik elas karmi aja üle, kassid ka
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tunnustatud eesti spordiajakirjanik veetis kuu aega Küprosel, mis talvel sattus kivina Euroopa kaela. Huvitav, kas on lootust hädast pääseda?
Kevad alles tuleb, aga päike kütab Küprosel basseinikaldaidki nii, et palja tallaga pole enam päris mõnus astuda. Sooja on varjus üle 30 kraadi. Just sealsamas lopsakate puude all varjus, paksud tumedad kuued õlgadel, kohalikud vanamehed päevi veedavadki.
Mängunupud plaksuvad, tassid jäävad aegapidi tühjemaks, jutt ei näi lõppevat. Tundub, et sõnad «kriis» ja «trapeza» ehk «pank» aina korduvad. Selge, et pangakriis on perekondade eelarveid kärpinud, aga kohalike paanikat ei paista kusagilt.
Apteegi uksel kõlgub kolm silti. Neist kreekakeelne tutvustab lahtiolekuaegu: esmaspäevast reedeni 8–13.15 ja 15.30–19, laupäeval 10–13.
Teine, ingliskeelne silt teatab hetkeseisuks lakooniliselt open, kolmas, venekeelne niisama ühemõtteliselt zakrõto. On neljapäev ja kell natuke üle nelja. Venekeelsed külastajad on sedapuhku ainsad, kes tõde teada saavad. Siesta on ilusa ilma tõttu lihtsalt arvatust pikem.
Pügatud töötajad
Küprosel kolmandat hooaega lõpetava vutimehe Andres Operi sõnul ei toiminud ajalised lubadused siinmail varem ega toimi ka nüüd. Trenni jõutakse ajanihkega ja palgapäevi hajutavad tööandjad lausa oma suva järgi – kindel on palk, mida juba taskus hoiad, mitte see, mida lepingupaberid tõotavad.
Töölepingud näikse üldse elavat oma elu. Viiendat aastat Küprosel töötav noor Otepää daam Katrin selgitab, et talle tööd andvas restoranis on inimesi kuuelt maalt. Neli India kokka on kohaliku hindu vahendusel palgatud neljaks aastaks, siis tuuakse järgmine vahetus. Nelikuga on kõik kombes: kindlad palgad ja sotsiaaltagatised, töökoht tagab majutuse ja toitlustuse.
Ent nende, nagu ka Bangladeshist saabunute palgad on eestlasegi seisukohalt üliväikesed. Omamaalased, nagu ka rumeenlased ja bulgaarlased, peavad oluliselt kõrgema palga nimel igasugusteks ootamatusteks valmis olema, loomulikult tuleb neil ka majutus ise maksta.
Nii pakub Katrin, et majanduslikus mõistes jõuab ta selleks sügiseks kodumaale naastes nulli tagasi. Plusspoolele jääb põhjamaalase jaoks muidugi tervendav kliima, miinuspoolele näiteks vaba aja totaalne nappus. Talvel võib kolmenädalase puhkuse võtta, muul ajal tuleb ametis olla kõikidel restorani tööpäevadel esimesest viimaseni – ehk ülepea kõigil päevadel!
Jalgpall on Küprose rahvale A ja O nagu paljudele teistele, seetõttu ei saa vutimeeste lepingutest päris mööda minna. See-eest annab kaval lepingusõlmimine võimaluse sportlast põhjalikult pügada.
Operi klubis Nea Salamis Famagusta alustas hooaega 17 välismaalast 14 riigist ja jõulude järel, kui majanduslik seis kiiva kiskus, leiti võimalus koguni kaheksale neist lepingut rikkumata ust näidata. Allesjäänud mängijatele võlgnes klubi õige mitme kuu tasu, lubadused kuhjusid.
Vene keel valitseb
On palju asju, mida külaline ei mõista ning süvenemata ei hakkagi mõistma. Üks sellistest on venekeelse rahva erakordne rohkus. Kaldapealsetes ja poodides käib vene keel üle, ja ka paljud müüjad on venekeelsed.
Küprose rahvas ise räägib ju soravat inglist, aga müüjad seda oskama ei pea. Sageli juhtub, et venekeelne müüja ei saa su jutust aru, aga pole lugu – üle müügisaali kõlab hüüe, et üks siin ei oska vene keelt, ja ligi tuleb uus müüja. Ilmuvad venekeelsed ajalehed ja töötavad raadiokanalid.
Kinnisvarafirmasid on Küprosel palju ja nende tööpõld lai. Suuri plakateid, mis kutsuvad kinnisvara ostma või üürima, on tänavaääred täis, ning vene keel domineerib paljudel juhtudel neilgi. Venekeelsed kvartalid pole haruldased.
Samas tuleb tunnistada, et tegemist on heasüdamliku, ka mitte liialt lärmaka seltskonnaga. Küprose, Kreeka ja Lõuna-Venemaa rahvaste juured on ju põimunud ning pärast kommunismi haardest vabanemist läksid rahvad liikvele.
Ühes majade kompleksis aednikuametit pidav Dimitris – uskumatult südamlik ja abivalmis inimene! – nimetab end Abhaasia kreeklaseks. Ta kasvas üles Dmitri nime all ning reisis eelmise sajandi lõpul perega Suhhumi kandist edelasse, kus elab palju sugulasi. Dimitris jäi pidama Küprosele, ema oma vennaga Kreetale.
Dimitris ütleb, et Küprose pangakriisi lahkamiseks pole ta pädev, aga tema teada prognoositakse suvel saarele tulevat Venemaalt ligi pool miljonit turisti.
Kassid võtavad võimust
Nii et ega Euroopa Liidus Aasiat esindaval Küprosel pärast talvevintsutusi suurt muutunud ole. Üks huvitav nähtus on turistide Mekas veel – nii suurt tänavakasside hulka on raske ette kujutada. Ühest küljest räägib see Küprose elukorraldusest, nälga ei sure ju maapealses paradiisis ja selle tagahoovides keegi. Ka hulkuvate kasside peost suhu toitmine on levinud. Iseküsimus, kas keegi nende arvukuse piiramisele ka mõtleb…
Puualused on vastavalt viljade värvile oranžid või kollased, tänavaid pidi kurseerivad lõbusat lastelaulu töristades jäätiseautod, uljad teismelised kruvivad autoaknad alla ja lasevad kuulda hoopis hullemal muusikamüral, turumüüja ütleb, et tillukese rakilonksuta polegi oliivide maitset võimalik hinnata.
Pealinna Nikosia ehk Lefkosia turule pääsemiseks tuleb ÜRO tünnikuhilate vahelt pääsla üles leida, järjekorra lõpus pass ette näidata ja viisa saada. Riik on endiselt, juba aastast 1974 jagatud kaheks, kusjuures türklaste asuala ehk Põhja-Küprose Türgi Vabariiki pole tunnustanud ega kavatsegi tunnustada ükski riik peale Türgi.
Paarikümnekäiguline rahvuslik õhtusöök meze maitseb kohalikele ja külalistele vaatamata väikesele, ju igakevadisele hinnatõusule, endiselt.
Rannakaljud, millevahelisest merevahust Aphrodite sündis, ja allikas, milles ta armukestega hullata tavatses, on endiselt kutsuvad turismimagnetid.
Kullas ja karras küütlevad õigeusklike mägikloostrid ja uhked muuseumid on säilitanud väärikuse. Usk nendesse pole pangakriisi ajel kadunud. Rahandusettevõttedki töötavad edasi ja pankrotistunud Laiki pank püsib uhkelt kuulsa Pieridesi muuseumi nimes.
Gunnar Press on olümpia- ja spordiraamatute toimetaja
Tundmatu koduaadress
Nagu kõik lõunamaalased, nii on ka Küprose kreeklased vastutulelikud, pakuvad võõrsil tee otsijale igal sammul abi. Paraku on linnakaart suurele jaole päris võõras. Selgub, et ka tänavate nimed. Lõpuks tunnistab üks noorepoolne, sugugi mitte erandlik naine oma kodumaja trepil: «Ma tõesti ei tea, mis selle tänava nimi on, aga ma ju tean, kus see asub!»
Fännid tunnelit lammutamas
Aprilli keskel toimus Larnacas lahing, mis Küprose jalgpalli hästi tutvustas. Nea Salamis Famagusta võõrustas Ethnikos Achnat. Kohtumine oli tabeliseisu silmas pidades tähtis, ja ka selles tuli Salamise fännidega nõustuda, et vilemehe sümpaatia kergelt külaliste poole kaldus. Ent kindlasti polnud asi nii hull, et kohtunikke ja vastaseid suisa ründama hakata.
Platsile lendas röökivast rahvahulgast üks põlev tõrvik teise järel, kodanikud jalgpallisõbrad sidusid rätid näo ette ja asusid mängijate tunneli katust lõhkuma, ka suisa väljakule valguma. Tõsi, saabunud politseijõud, kilbid ees ja nuiad õieli, ei pidanud väga karme meetmeid vajalikuks ja staadioni ümbruses veel pisut laamendanud fännid taltusid.
Andres Oper lõi käega: sedasi juhtub siin ikka, lõunamaalased elavad end välja.