Kuu aega tagasi tehti Tartu Ülikooli kliinikumis 30-aastasele Marinale (nimi muudetud, toimetusele teada) operatsioon – tema ajukestalt eemaldati kanamunasuurune kasvaja.
Arst ravis ajukasvaja asemel luid
13. juuni 2013, 09:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esimesed sümptomid tekkisid mullu mais. «Äkki hakkasid lihased tõmblema, siis tekkis ühes käes ja jalas halvatus, ehmatasin ja kutsusin kiirabi. Kümne minuti pärast oli kõik jälle korras, kuid hood üha sagenesid,» rääkis Marina.
Perearstilt sai ta suunamiskirja Narva haigla polikliiniku neuroloogi Ljudmilla Voitik-Tõtšinskaja juurde. Arst suunas Marina selgrooröntgenisse, mis näitas, et naisel on ladestunud soolad ja osteokrondoos ehk lülisamba kõhre ja luustruktuuri mandumine. Raviks määras arst massaaži ja ravivõimlemise.
«Ravi ei aidanud, hood jätkusid. Rääkisin sellest neuroloogile kordusvastuvõtul, kuid sain vastuseks, et muretsemiseks polevat põhjust, see olevat normaalne, et kord valutab siit, kord sealt, ja vanusega minevat veel hullemaks,» rääkis Marina.
Ta palus perearstilt suunamiskirja Tartu Ülikooli kliinikumi, vastuvõtuaja sai ta alles oktoobri keskpaigaks. Just siis algas arstide streik ja vastuvõtt jäeti ära. Talle helistati ja vabandati. Uue aja sai ta alles jaanuari lõpuks. Novembris hakkas Marina end halvemini tundma.
«Õnneks ei ole seda kordagi juhtunud tänaval, kuid paar korda tuli hoog peale töö juures. Perearst soovitas, et palugu ma neuroloogi, et ta suunaks mind ajutomograafiasse, sest põhjus on ilmselt peas,» jutustas patsient.
Kuid Marina sõnul ei pidanud neuroloog tema seisundi halvenemist piisavalt oluliseks. «Ütles, et see pole hirmus, jään elama. Mu perearsti kohta ütles ta, et too on väga tark, ja suunas mind tomograafiasse, kuid mitte pea-, vaid rindkeretomograafiasse,» kirjeldas Marina.
Detsembri alguses tabas Marinat kaks hoogu ühe nädala jooksul ja naine hakkas tõsiselt kartma. Perearst andis talle kiirkorras suunamiskirja sama neuroloogi juurde, kuid too keeldus tomograafiast veel kord. Kuu aega hiljem sai Marina lõpuks vastuvõtule Tartusse, sealne arst saatis naise tomograafisse, kuid järjekorra tõttu pidi ta uuringut ootama üle kahe kuu. Lõpuks tomograafiasse pääsenud, pandi talle diagnoos: ajukestal on kasvaja, mis rõhub ajule ja tekitab haigushooge. Mai keskel tehti Marinale lõpuks edukas operatsioon.
«Praegu tunnen end hästi ja unustaksin kogu loo rõõmuga ära. Kuid ma ei suuda olla mõtlemata sellele, et kui Narva arst poleks tomograafiast keeldunud, oleksin saanud haiguse põhjuse teada pool aastat varem ja pääsenud varem operatsioonile. Sama võib juhtuda ka teiste patsientidega,» selgitas ta, miks ta otsustas oma loo ära rääkida.
Neuroloog Ljudmilla Voitik-Tõtšinskaja ütles Postimehele, et ei suuda Marinat ja tema haigust meenutada, kuid on kindel, et naine valetab: «Ma ei keeldu kedagi tomograafiasse suunamast. Sellepärast ei saa nii juhtunud olla.»
Narva haigla ravijuht Pille Letjuka selgitas aga, et eriarst otsustab patsiente tomograafiasse suunata näidustuse alusel. «See ei ole seotud protseduuri hinnaga, vaid suure doosi kiiritusega, mille patsient protseduuril saab,» kinnitas Letjuka. «Teise pöördumise ajal suunati patsient selgrootomograafiasse, millest ilmnesid tõsised probleemid. Ma ei tea, miks arst ei suunanud teda peatomograafiasse, arvatavasti toetus ta tolle hetke andmetele. Praeguse teadmise valguses polnud otsus õige, kuid tagantjärele on kõik targad,» märkis Letjuka.
Kui patsiendil on kahtlusi arsti pandud diagnoosi või määratud ravi kohasuses, peaks Letjuka sõnul pöörduma Narva haigla poole. «Haiglas on võimalik arutada seda teiste arstidega. Ei ole vaja karta pöörduda kaebustega otse meie poole,» kinnitas Letjuka.
«Väärib tähelepanu, et patsient ei saanud suunamiskirja uuringule, mida ta vajas,» ütles patsientide esindusühingu jurist Marika Kabal. Kui patsiendil tekib kahtlus, peaks tema sõnul esmalt küsima teise arsti arvamust. Seejärel võiks esitada kaebuse haigla ravikvaliteedijuhile. Lõpuks võiks pöörduda sotsiaalministeeriumi juures tegutseva ravikvaliteedi ekspertkomisjoni poole.
Kommentaar
Heljo Pikhof
riigikogu liige, SDE
Vaatamata mitmele tervishoiu valdkonda reguleerivale eriseadusele ja võlaõigusseadusele on siiski probleeme, mis ei ole piisavalt kaetud ühegi seadusega. Senini puudub meil seadus, mis paneks üheselt paika arsti, õe ja teiste tervishoiuteenuste osutajate ning patsiendi õigused ja kohustused, näiteks patsiendi terviseseisundist teavitamise kohustus, talle raviprotseduuri või analüüside määramine, patsienti kaasamine kliinilisse õppetöösse ja arstiteaduslikesse uuringutesse, patsientide kaebuste ja lahendamise kord ning ravikvaliteedi probleemid. Lihtne, hõlpsasti loetav ja igaühele arusaadav patsiendiseadus peaks olema iga inimese laual.