Süües läbi suure Hiinamaa

Armastusega kokalt – nii valmib üks korralik rasvane kanaliharull. Foto: Jan Sekowski

Söömine Keskriigis kuulub elu väikeste naudingute hulka; see on tegevus, mis toob põnevust ja vürtsi vahel üksluiseks kippuvasse sudusesse argipäeva. Hiinlased on toidumaniakid ja toitumine pole neile mitte üksnes füsioloogiline vajadus, vaid meelelahutus, elustiil. See väljendub eredalt Hiina linnades, mis on küllastunud kõige erinevamat masti söögikohtadest.

Alustagem kõige lihtsamast kohast – tänavalt. Tänavatoit on paljude hiinlaste esimene valik lõunaseks kehakinnituseks ja see valmib harilikult kahel kujul: frittides või grillides. Enamasti frittides, mis tähendab, et lihatükk-aedvili-misiganes uputatakse keeva õli anumasse küpsema. Kindlasti on selline toit ebatervislik ja kindlasti on kasutatavas õlis kantserogeene rohkem kui ühel käel sõrmi, kuid tulemuse maitsvus on garanteeritud.

Parim on keskklass

Suur osa tänavatoidust valmib improviseeritud liikuvköökides. Need kujutavad endast jalg- või mootorratast, mille taha on monteeritud müügilett koos gaasiballooni ja õlipotiga. Selline meetod võimaldab oma äri mugavalt tipptunniks kohale kärutada, peaks aga juhtuma olema vähe rahvast või halb ilm, saab iga kell kiirelt koju minna. Tänavatoidu hinnad jäävad alla kümne jüaani.

Kraad kõrgemal on lihtsamad odava taseme restoran-sööklad. Nood ei hiilga erilise maitseelamuse, hügieeni ega kvaliteediga, aga ajavad asja ära. Näiteks tuleb arvestada, et liha pole tõenäoliselt kõige värskem ja selles on rohkem konti ja kõhresid kui midagi allaneelatavat. Lauad ja eriti põrandad on räpased isegi Hiina kohta.

Arusaamatult suur osa sääraseid söögikohti kannab nime «Lanzhou lamian» ehk «Lanzhou tõmbenuudlid». Need kuuluvad huidele, Põhja- ja Loode-Hiinas elutsevate türklastega suguluses oleva vähemusrahvuse esindajatele. Et huid on islamiusulised, ei saa «tõmbenuudlites» harilikult osta alkoholi ning kliendi kaasa toodud pudelit saadavad kahtlustavad pilgud ja küsimused, ega ta kavatse seda ometi siin lahti korkida. Hinnad jäävad neis söögikohtades 20 jüaani piiresse.

Tõeline pidu läheb lahti keskklassi restoranides. Just need on kohad, kus hinnad ja kvaliteet heidavad harmooniliselt ühte ja kus võib end sõna otseses mõttes oimetuks süüa. Kui keeleoskamatul turistil on õnne, võib ta sattuda menüüle, milles on roogade pildid või ingliskeelne (vigane) tõlge. Kui arusaadavat menüüd ei leidu, on hea nipp valida huupi ja õnnestumise korral üritada meelde jätta, millised märgid rooga tähistasid.

Hiinas natuke aega ringi söönule ilmnes kiiresti, et sama regiooni sees hakkab suur osa toite restoranist restorani korduma. Minu «kodulinnas» Qingdaos on raske leida kohta, mis ei pakuks Kung Pao kana (gongbao jiding), keedetud lihalõike (shuizhu roupian) või «kalahõngulisi liharibasid» (yuxiang rousi). Kõhkluste puhul on sellised road alati kindel valik. Hinnatase neis kohtades on 20–40 jüaani.

Mõistagi pole Hiinas puudust ka peenematest kohtadest, Tõelistest Restoranidest. Neis kõlab vaikne klassikaline muusika, külastajat ootavad plekitud laudlinad ja isiklik teenindus. Ühist söögisaali neis tavaliselt pole. Söögiasutus on jagatud eraldatud ruumideks, kus seltskonnad istuvad suurte ümmarguste hiinapäraste pöördalustega laudade taga. Selliseid tubasid võib ühes restoranis olla mitu korrusetäit, nii et maja meenutab pigem hotelli kui restorani.

Kui palju kõhutäis sellises söögikohas maksab, ma ei tea ega ausalt öeldes tahagi teada. Seni on mul õnnestunud sokutada end mõnda seltskonda, kes peab aus väärt hiina kommet, et kutsuja teeb kutsututele välja. Usutavasti pole restoraniarved väikesed isegi eurooplase jaoks.

Eraldi kategooria moodustavad Hiinas läänepärased restoranid. Harilikult on need hirmkallid ja sestap on nende põhikunded kõrgepalgalised välisfirmades töötavad valgenahalised või kohalikud noored ja edukad. Kõrge hind ei tähenda siin automaatselt head maitset. Nagu keegi tark inimene on lausunud: sama raha eest, mille eest saab läänepärases restoranis portsjoni keskpärast lobi, võib hiina kohas korraldada tõelise pidusöögi.

Karda vorsti

Võrreldes minu esimese korraga Hiinas üle kolme aasta tagasi on kohalike lauakommetes toimunud mõningane euroopastumine. Siiski ei maksa ehmuda, kui kõrvallauas krooksutakse või laseb keegi kusagil ühe väikese peeru. Pole mõtet tunda valehäbi – ärge otsige meeleheitlikult võimalust oma puhtaks lutsitud konditükki delikaatselt taldrikuservale poetada. Visake see põrandale või pange lihtsalt rahumeeli taldriku kõrvale lauale. Üks korralik sööming Hiinas tähendab ülelaualäbu. Suitsetamist üritatakse mõnel pool vargsi piirata, kuid üldiselt ei hooli keelust keegi.

Vahel tuleb ette, et on kiire või lihtsalt ei viitsi kuhugi maha istuda. Sel juhul on näljasele abiks väikesed poed, mida leidub Hiinas mitmete kaubanduskettide kaupa ja mis meenutavad natuke R-kioskeid. Harilikult on need avatud ööpäev läbi.

Lääne inimest tabab esimest korda poodi sisenedes kimbatus: kaupa justkui oleks, aga kõik on kas mingid küpsised, kuivatatud kala või mingi muud veidrus. Lahendus? Kiirnuudlid. Neid on Hiinas sadu sorte ja need ei olegi nii halvad, kui nime järgi võiks oletada.

Millest võiks hoiduda, on vorstid. Tavaline Hiina vorst on uskumatult jälgi maitsega ning Eesti isegi kõige kondijahusem vorstilaadne toode on selle kõrval kui toidutehnoloogiline kõrgpilotaaž. Poepidajad on asjaga kursis ega vaevu neid külmikusse panema. Nad teavad, et «vorstides» pole mitte midagi, millel oleks oht riknema minna.

Hiina köök on rikkalik ja sellest on raske tüdineda. Ent kui see lõpuks juhtub – mul võttis selleni jõudmine aega umbes seitse kuud –, muutuvad unelmad mustast leivast, juustust ja söödavast vorstist peaaegu talumatuks.