Sageli torkab vastloodud aedades ringi vaadates silma, et nende kallal on küll kõvasti vaeva nähtud, hulk raha hakkama pandud, kuid eelkõige on need iluaiad, kus elutegevust justkui ei toimugi. Lastele ja nende mängimisvajadustele mõeldakse harva.
Aias olgu rõõmsat tegevust ka lastele
25. juuni 2013, 17:47
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Äärmisel juhul pannakse aia kõige mittekäidavamasse kohta üles kiik ja liivakast, kuid loovus sellega tavaliselt lõpebki. Või minnakse teise äärmusse ja kujundatakse küll igati kena mänguplats, kuid lapsi see millegipärast ei köida. Samas on enamik oma aiaga maja soetanuist algselt mõelnud ju sellele, et lõpuks ometi on lastel koht, kus mängida ja vabalt ringi joosta. Pallimänguks ja kambaga ringi traavimiseks aga peent Inglise muru ohvriks tuua ei raatsita ja sentimeetri täpsusega sätitud lillepeenrad ei inspireeri lapsi fantaasiarikkalt mängu alustama.
Lastel peaks oma koduaias olema selline koht, kus segamatult mängida ja toimetada ning oma sõpru vastu võtta. Kui see on huvitav, lastepärane ja nende tegelikke soove arvestades rajatud, on sellest kasu nii neile kui vanematele: lastele on tegevust ja vanemad ei pea igavlevatele põnnidele meelelahutust ja tegevusi välja mõtlema. Lapsed tegutsevad ise, andkem neile selleks vaid võimalus!
Looduslik mänguplats
Maavanaemasid on tänapäeva lastel üha vähem, kuid ilmselt mäletavad paljud praegused lapsevanemad hästi seda, kuidas salapärased ja varjulised aiasopid, harali õunapuuoksad ja suured põllukivid mängima inspireerisid ja fantaasia tööle panid. Sestap võiks peamine soovitus olla neile, kes soetavad täies elujõus aia või koguni talukoha: jätke sinna mingigi looduslik nurgake laste mängumaaks.
Esiteks annab see lapsele tunduvalt vabama mänguruumi ning seal võib ta iga hetk oma mängu pooleli jätta ja jälle naasta, kui tal selleks lusti on. Disainitud mänguplatsil, eriti kui see on n-ö aia esindustsoonis, eeldavad vanemad, et see oleks kui mitte iga kord pärast mängimist, siis vähemalt päeva lõpuks taas korras, mis lapse jaoks tähendab üheselt oma päevatöö ehk mängu vahel suisa otseses mõttes prügikasti viskamist.
Teiseks on looduslik murukamar kivisillutisega korralikust mänguplatsist tunduvalt turvalisem – tuleb ju mängus ikka ette nii kukkumist kui komistamist. Aga mis ühel toredal mänguplatsil peale puude-põõsaste-kivide – millest saab nurgakivi laste põnevale mängumaailmale – veel olla võiks?
Kindlasti peaks laste mänguplatsil olema n-ö kuldne klassika: liivakast, kiik, võimalus ronida (redel, turnimissein), rippuda (puu otsa riputatud köis), hüpata (batuut) ja palli mängida (korvirõngas, jalgpallivärav). Lapsed naudivad aktiivset ja kollektiivset tegutsemist, võistluslikkust ning fantaasiat ergutavaid mänguvõimalusi ja -atraktsioone. Kuid asi, millest unistavad kõik lapsed, on kahtlemata mängumaja.
Oma väike maja
Eesti kõige suurema valikuga laste mängumaju turundava ja mitmeid mudeleid ka ise tootva puidufirma InPuit juhataja Andres Pärn ütleb, et lisaks lastepärasusele tuleb nii mänguväljakutele sobivate vahendite kui ka mängumajade loomisel silmas pidada ohutust. «Sel põhjusel oleme liivakastide juures kasutanud ümarnurki, lisanud istmele seljataguse ning ohutust jälgime hoolikalt ka mängu- majade ja -atraktsioonide puhul. Näiteks on mängumaja avanevad aknad pleksiklaasist, soovitame maja nurkrauaga kas sillutiskivi või mõne muu tugevama aluse külge kinnitada, et tuuleiil seda ümber ei ajaks või koguni ära ei viiks.»
Pärn nendib, et lapse jaoks on kindlasti oluline mängumaja ilu ja atraktiivsus ning see, et ta mahuks seal vabalt tegutsema. «Sestap on meil müüdavate mängumajade mudelite valik rikkalik, neid on eri suuruses ja kõrguses ning on ka päris tillukesi, mis mõeldud sõimeeas lastele. On nii ühe- kui kahekordseid mängumaju, maapinnal asuvaid ja vaiadele tõstetuid ning väga peene töötlusega maju avanevate akende, terrassi, korstna ja lillekastidega – et kõik oleks nagu päris. Ning ei maksa arvata, et kooliskäivad lapsed ei taha mängida! Kõrgeimate mängumajade laekõrgus küünib kahe meetrini, sellest kõrgemad on juba aiamajad või paviljonid.»