Kas Konnahüpe toob õnne?

Foto: Lauri Kulpsoo

Endine pealinna pintsaklipslane kolis perega maale, kus leidis ellujäämise valemi, mida ta on nõus pigis valitsusele avaldama. Tulgu valitsejad vaid valemile järele.

Lambaema tegi tõelise lambatembu. Tõi kaks talle ilmale, aga toita neid ei suvatsenud. Tissi ligi ei lasknud, ajas kurjalt eemale. Hullem veel: mamma võttis omaks paar päeva varem sünnitanud sõbranna järeltulijad.

Küsimus suurele ringile: mida nüüd teeksite? Arvestades, et olete päritolult neljandat põlve linnamees. Ei saa ju lasta karkjalgadel ukerdavail talledel nälga surra.

Aga Erkki Peetsalu, kes vahetas viis aastat tagasi koos perega tasuva PR-töö Tallinnas maalähedasema elu vastu Haanja kuplite vahel, võttis ootamatut olukorda stoilise rahuga.

Selleks ta ju oligi maale tulnud, et raputada ennast vabaks senise linliku elustiili ettemääratud rutiinist ning hakata tõeliselt elama. See tähendab iga päev uute oskuste omandamist ja uute asjade õppimist. Näiteks kuidas toita tallesid, keda emalammas endast eemale tõukab. Või kuidas teha leiba, millega naaberküla Hartsmäe talu perenaine on end kuulsaks küpsetanud.

Neid juba leidub, aga siiski vähe, kes on söandanud võtta ette samasuguse järsu pöörde üha virtuaalsemaks ja neurootilisemaks kiskuvast linnaelust kauge, vaikse ja rohelise looduse rüppe, nagu 36-aastane Peetsalu.

Tema abikaasa Mari, kes tõi kuu aega tagasi kodus ilmale kolmanda poja Jaagupi, on märganud, et noori, kes unistavad maale kolimisest, tekib tasapisi juurde, kuid enamik ei julge ennast linnaelust vabaks lasta.

Nõnda ei saagi nad eales teada, kui mõnus on see tunne, mille saab uutes oludes.

Ei mingit orjust

Mis tunne siis on?

«Elus,» vastab Erkki Peetsalu. «Tõesti tunnen, et elus.»

Juba Tartu Ülikooli tudengina, rohkem kui poolteist kümnendit tagasi, alustas ta tööd Äripäevas. Seejärel lõi kahe õpingukaaslasega suhtekorraldusfirma KPMS & Partner, kelle klientide globaalne nimistu ulatus Coca-Colast Ericssonini, kuni pikkamisi jõudis äratundmiseni – aitab.

«See, kuidas iga päev elasime, oli palju kinni välises – mida teised arvavad ja ütlevad,» tunnistab Peetsalu. Ta võõrustab külalisi kahekorruselises laastkatusega palkelamus, mille maast laeni ulatuv aken on kui hiiglaslik teleekraan, kust võib jälgida üle taluõue jalutavaid kitsi ja rebaseid, taamal tumeda veega soojärv peegeldamas metsaviiru. «See, mida ise sisimas soovime, polnud esikohal,» lisab ta. «Siis mõtlesime, et prooviks ise hakkama saada.»

Elumuutus sai alguse juhusest, suvepuhkuse lõpus Haanjas leitud võsastunud talukohast. Pärast mõtte settimist läks müüki Viimsi korter ja ehitusloaga majakrunt ning algas Haan­jas sauna ehitus. Esimene pool aastat mööduski seal: magasid kõik sauna katuse all nagu silgud reas ja tegid saunapliidil süüa.

Neli aastat tagasi kolis pere saunast oma majja. Seda sõna otseses mõttes, sest algusest peale oli põhimõtteks: kodu peale laenu ei võeta. «Kui oled kodu orjuses panga ees, on see sunnismaisus, sest kodu võib minna haamri alla ja hingerahu ei tule kunagi,» nendib Peetsalu.

Maarimäe talu koosseisu kuulub veel üks maja, kus elab Mari ema, vana keldri peale kerkinud onn, samuti lambalaut ja puurkaev, mis ulatub 220 meetri kõrguselt 130 meetri sügavusse. Kõige üle peab valvet pruuni paksu karvaga leonberger Lennuk.

Hüpe tulevikku

Eksivad need, kes arvavad, et Eestimaa teise otsa kolimine tähendab elust irdumist. «Mis meil siin nüüd vähem on,» küsib Mari. «Postimees.ee tuleb siia samamoodi nagu Viimsisse.» Kord kuus sõidab ta Tallinna, et hoida järje peal loovteraapia magistriõpinguid Tallinna Ülikoolis.

Erkki, kes müüs kaks aastat tagasi osaluse mitmekesi üles ehitatud suhtekorraldusfirmas, jätkab erialast tööd oma loovagentuuris Maailm. Temal tuleb pealinna sõitmist ette kaks korda sagedamini: et õpetada tudengeid EBSis ning Balti Filmi- ja Meediakoolis, ühtlasi nõustada paari ettevõtet, näiteks Elumaja, Eesti esimest nullenergia moodulmaja.

Kui millestki puudust tunda, siis toetavate mõttekaaslaste olemasolust, märgib Erkki Peetsalu. Maal veedetud aastatega on temast saanud kogukondliku ellusuhtumise edendaja. Ta on pannud sellele koguni kentsaka nime – Konnahüpe. Meenutab see teile arvutiseerimise kiirendamiseks korraldatud Tiigrihüpet?

Kui jah, siis erinevalt Tiigrihüppest, mis viis Eesti virtuaalmaailma, püüab Konnahüpe tuua Eesti tagasi pärismaailma. Sinna tagasipöördumist võiks alustada just nüüdsel masu-ajal.

Vähetähtis raha

Kriisiaeg on hea aeg, usub Peetsalu. Praegu mitte veel piisavalt hea, sest võiks veel halvemaks minna. «Mida keerulisem aeg, seda rohkem saavad uutmoodi mõtted ja looduslähedane eluviis taas eluõigust,» seletab ta. «See ei eelda tagasiminekut muldpõrandatele, vaid ökoloogilist innovatsiooni. Side maaga tähendab ju elujõudu.»

Oot-oot: ökoloogiline innovatsioon – veel üks suuresõnaline loosung?

Sugugi mitte. Liikumine uudse elukorralduse juurde algabki kogukonna- ehk lühemalt Konnahüppest. Need kogukonnad, loomulikuma elukorralduse algrakukesed, võivad Peetsalu nägemuses olla nii regionaalsed kui huvipõhised, nii maal kui linnas, võivad omavahel koguni kattuda.

Kujutagem ette, kuidas lapsed käivad naaberküla koolitalus elutarkust saamas; kuidas naabrivanaema vaaritab lastele söögitalus lõunat; kuidas energiatalu peremees parandab küla tuulegeneraatorit; kuidas vanadetalus hoolitsetakse väsinud vanurite eest; kuidas muusikatalus käib õhtuti laulmas «Laululahinguks» harjutav segakoor.

Ja kuidas talunik pakub oma püsikundedele maa- või linnakogukonnas puhast toitu – kartulit, aed- ja juurvilja, võid ja leiba – ilma, et keegi peaks tarbetu kaubamärgistamise, pakendamise ja logistika eest jätma aastas tuhandeid kroone vahendajatele. Rahast rohkem maksaks näost näkku suhe, oskused, sõnapidamine ja usaldus.

Niisugused kogukonnatalud, usub Peetsalu, edendavad kohalikku majandust ja suurendavad kogukondade põimumist. Nõnda kaob linna ja maa vastandamine. Esmalt saab tugevaks ja sõltumatuks küla, seeläbi kogu piirkond ning lõpuks pole riigil enam muret suure ilma hädadega. «Võttes tähelepanu alla omad ja lähinaabrid, ei ole me enam seotud globaalse majanduse mullistustega,» väidab Peetsalu.

Konnahüppe keskseks mõtteks ongi sõltumatuse saavutamine suurtest süsteemidest ja tagasipöördumine tasakaalukama, loomulikuma eluviisi juurde. See algab toidu- ja energiasõltumatusest ning jõuab isikliku sõltumatuseni välja.

Ehk teisisõnu: Konnahüppe õnnestudes saabub olemise talumatu kergus. «Vastastikku teineteist oma eriala ja oskuste pinnalt toetades polegi ju vaja kogu aeg rabeleda,» kinnitab Peetsalu. «Kõik asjad saavad niigi iseenesest tehtud ja aega jääb ülegi, lihtsalt olemiseks.»

Saun valitsejaile

See pole tühipaljas teooria, mida ta jutlustab. Terve argipäevase pärastlõuna pole tal kusagile ruttu, nagu ta naiselgi, kes on valmistanud õuna-rabarberikoogi vahukoorega ning istub õhtupoolikul pooleks tunniks aiatraktori rooli, et noorte õunapuude all kolletavat võilillevälja nudida.

Kaks vanemat poissi, Joosep ja Johannes, keda vanemad sõidutavad hommikuti 40 kilomeetri kaugusele Rosmale waldorfkooli, müravad õues ega tiku põrmugi arvutiekraani ette. Neil pole selleks aega, sest poisid elavad päriselu: ehitavad onni, toidavad lambaid, kastavad tomateid.

Igasuguseid Facebooke, Orkuteid ja Twittereid peab Maarimäe talu rahvas ajaröövleiks, mis võtavad jõu elada päriselu. Peetsalud püüavad korraldada oma pere tegemisi loovalt ja terve mõistuse järgi, unustamata seejuures moodsa maailma elukorraldust.

Aga riigijuhid, kes on kapseldunud Toompea lossi ja Stenbocki majja, ei saa ilmselt totaalse muutumise vajalikkusest veel aru. «Majanduse ja riigijuhtimise ümberlülitamine säästva arengu rajale looks identiteedikriisis vaevlevale e-riigile uue kuvandi ja arengueelise,» lausub Erkki Peetsalu.

Edukat rahareformi meenutades võiks Eesti tema meelest läbi viia nn rohereformi, mis annaks maailmas olulise konkurentsieelise, rääkimata elukorralduse ökoloogilisest tasakaalust.

Kui ansiplased valitsusremonditöökojas oma logiseva vedruvankri lõpuks liikuma saavad, võiks nad teha pikema väljasõiduistungi maale. Peetsalud on igatahes valmis riigiisasid vastu võtma, et maalähedane elu noilegi uuesti meelde tuleks. Maarimäe talu peremees on lubanud kütta neile sauna (ikka otseses, mitte ülekantud tähenduses!) ja perenaine keeta talgusupi ning küpsetada paar värsket plaadikooki, mõistagi oma aia saadustest.

Talu vanemal pojal, 8-aastasel Joosepil, on siiski üks väike mure. Et elu maal kõigile ühtäkki liiga meeldima ei hakkaks. Sest siis koliks ju kõik inimesed sinna. «Siis oleks me nagu linn,» muretseb Joosep. Mitte Konnahüppe, vaid konnade ja nende hüppamisruumi pärast.