/nginx/o/2019/04/13/11947720t1h79fe.jpg)
Kuivastu-Virtsu praam pühapäeva pärastlõunal. Viimasena sõidab alumisele autotekile kuus aastat vana väike pereauto. «Kas käsipidur ikka peab?» uurib laeva abitööline kahtlevalt minu väikest Toyota Corollat vaadates. Muidugi peab! Sest kui ei peaks, veereks masin pauguga eesseisvale Subaru Foresterile otsa, see omakorda kriibiks ülilähedale pargitud Honda CR-V põrkerauda.
Vasakul diagonaalis parkinud Volvo V70 pereisast juht vaatab kurja kulli pilguga, kuidas kõrvale parkinud volüümikas daam end Kia Cee’di ukse vahelt sisse litsub, püüdes hoida millimeetrist ruumi autoukse ja Volvo vahatatud kere vahel.
7. seeria rohelise BMW juht käivitab mootori ammu enne, kui väljapääsutrapp avaneb. Nii ei kuluta kliimaseade akut, mine tea, äkki pärast ei lähegi käima. Ikkagi teise ringi (või juba kolmanda?) auto Saksamaalt, nagu reedab numbri alustahvlil olev kleeps. Valge Jeepi rooli ronib pimestavroosade geelküüntega nääpsuke šortsides blondiin, heidab käekoti kõrvalistmele ja asub näppima nutitelefoni.
Kes saab lubada?
Kuidas need inimesed neid autosid endale lubada saavad? Aga saavad! Isegi see krohviste varbavaheplätudega tüüp, kes 2011. aasta Audi A6 rooli istub, saab.
Ainuüksi tänavu on Eestis arvele võetud uusi ehk 2013. väljalaskeaastaga autosid 3957. 20 populaarseima autotootja ja -margi hulgas võib enam kui pooli liigitada maasturiks või linnamaasturiks – neid on arvele võetud autode tipp-20 hulgas 2282. See teeb 58 protsenti.
Kõige rohkem on autoregistris uutest autodest arvele võetud Honda CR-Vsid. Autoportaalid on seda linnamaasturit iseloomustanud kui teel sõiduks mugavat, ent olematu maastikuläbivusvõimega masinat. Uue auto eest tuleb välja käia kolmetoalise korteri sissemaks – nii 33 000 eurot.
Miks soetavad inimesed maasturi-tüüpi autosid ning kuidas nad neid lubada saavad? Põikame tagasi praamilt mahasõidu juurde.
Kõigil on jube kiire, just nagu jääks kohe järgmisest laevast maha. Kõigepealt möödasõit, mis siis et kõige ees liikuval autol on nagunii juba 100 sees, ehkki lubatud on vaid 90 km/h. Peaasi polegi kiiremini sõita, vaid mööda sõita. Kui juba on uhke auto, miks seda siis mitte näidata?
Turvatunne maksab
Maksta ei tule staatuse eest ehk oluline pole näidata, kui palju raha suudad auto tarvis välja käia, vaid turvatunde eest. Sul on kaks last õrnast plekist viie aasta vanuse Renault’ tagaistmel. Kümme aastat vana bemar teeb 120-kilomeetrise tunnikiirusega möödasõidul sapaka häält ning libiseb vibades sinu auto ette, õige napilt enne vastassuunas lähenevat kaubikut.
Iga selline napilt-napilt möödasõitu teinud bemar paneb mõtlema, kas poleks targem panna oma pere turvalisustestides väikesest pereautost paremaid tulemusi saavutanud Volvosse. Või miks mitte Honda CR-Vsse, autosse, mis on Euro NCAP selle aasta testide järgi kõige turvalisem?
Auto kui tarbeeseme soetamisel peaksid esikohal olema reaalne vajadus selle mahutavuse, funktsioonide ja ökonoomsuse järele. Eelmainitud turvatunne on aga samuti midagi sellist, mille eest pereinimesed on ilmselt valmis rahakotiraudu oluliselt rohkem avama.
Kuid mida väiksema, mis siis et ökonoomsema autoga pere suuremate, tugevamate, aga ka kulukamate sõiduloomade vahel ringi liigub, seda enam tekitab see vajadust just turvatunde järele. Pikemas perspektiivis annab see oma panuse Eesti automalli kallimaks, suuremaks ja mis salata, ka turvalisemaks muutumisel, ehkki turvalisus teedel sõltub siiski endiselt rohkem sõidukultuurist.
Kuid on ka teisi asjaolusid, mis muudavad Eesti automalli Skandinaavia ja Kesk-Euroopa maadega võrreldes kallimaks, suuremaks ja võimsamaks. Tartu Ülikooli majandusteooria dotsent Viktor Trasberg toob näiteks maksudega mängimise. Tõsi, kui vaadata statistikat, siis tänavu arvele võetud sõiduautodest pooled on registreeritud juriidiliste isikute ehk firmade nimele. Autoostu saab Trasbergi sõnul käsitleda investeeringuna, mistõttu kehtib sellele maksuvabastus.
Kui auto pealt saab maksuraha säästa, siis miks mitte osta juba võimsam masin? Samuti, märgib Trasberg, pole Eestis lisamakse nagu teistes Euroopa riikides, mis nii auto soetamise kui ülalpidamise väga kalliks ajaksid.
Eesti automalli tegelikkus kujunebki tegelikult mitme asja kombinatsioonis. Üks on kahtlemata maanteel tekitatud vajadus turvalisuse järele ehk otse välja öelduna: vajadus tugevamaga kokku põrgates ellu jääda. Teine on aga seadustest tulenev võimalus: kui saab suuremat autot lubada, või veel parem, kui seda saab firma nimele lubada, siis miks mitte seda teha?
Kust läheb aga piir tarbeeseme ja luksusauto vahel? «Luksuse ja tarbimise piiri pole teaduslikult võimalik tõmmata – mis on luksus ühele, on tühine raha teisele,» märgib Trasberg.
Selles veendumiseks ei pea minema Kuivastu-Virtsu praamile. Piisab, kui ükskõik kus Eestimaal ringi sõita.