Käikude vahetamine säästab ratast ja raha

Hanneli Rudi
, Tarbija24
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Toomas Tatar

Suurest hulgast käikudest pole jalgratta puhul mingit kasu, kui neid ei osata kasutada või sõidetakse ainult linnas.
 

Istudes esimest korda uue ratta selga, tundub käiguvahetamine kui tuumafüüsika, paljud ei julge isegi proovida. Ometigi on see asjatundja kinnitusel väga lihtne ning aitab muuhulgas kokku hoida ka ratta remondile kuluvat raha.

«Ratta käikudega on nagu autoga, neid tuleb vastavalt vajadusele kasutada. Kui mäest üles, siis kergemaks, ja kui mäest alla, siis raskemaks,» selgitas Rademari tehniliste toodete juht Kert Olle.

Asjatundja sõnul kipuvad inimesed tihti jälgima käikude numbreid, samas ei näita need suurt mitte midagi. «Tuleb lähtuda sellest, kuidas on mugav sõita, ehk kui hakkad liiga tihedalt väntama, siis tuleb panna raskem käik,» õpetas ta.

«Oluline on, et oleks mõnus sõita.» Olle sõnul ei hakka ju keegi autoga sõites vaatama, mitmes käik oleks õige. «Ikka hääle järgi kuuldakse ära, kas kolmas käik sobib või on vaja neljandat kasutada,» tõi ta näite.

Igaühel omad seaded

Samuti tuleb tema kinnitusel arvestada sellega, et käiguvahetamine on eri ratastel erinev. «Maastikuratta eest teine ja tagant seitsmes käik on hoopis midagi muud kui maanteerattal,» tõdes mees. Ka vajavad eri inimesed täiesti erinevaid käike.

«Kui neiu sõidab käikudega kaks ja seitse, siis Tabasalu mäeni jõudes tuleb ta ilmselt ratta pealt maha, kui ta käiku vahetada ei oska, sest mäest üles ta vändata lihtsalt ei jaksa,» tõi Olle näite ja möönis, et sportlane samas jaksaks ka seda käiku kasutades mäest kenasti üles sõita.

Olle rõhutas korduvalt, et tegelikult on käiguvahetamine väga lihtne. «Mida järsem mägi, seda väiksema hammasratta peal peaks kett olema ees ja seda suurema peal tagant.

Kui sõita rohkem allamäge või mööda tasast maad, siis ees peaks olema suurem ja taga väiksem,» selgitas ta käiguvahetamise põhitõdesid. Ehk kui ees on kasutusel suur ja taga väike hammasratas, siis on tegu maksimaalse käiguga. Kui aga on vastupidi, siis on minimaalne käik ehk sellega saab ka järsust mäest üles.

Samas toonitas Olle, et tähtis on käike mitte risti kasutada. «Kui ees on kasutusel kõige suurem hammasratas, siis on soovitatav kasutada tagant alumisi väikseid hammasrattaid. Diagonaalist vaadates suuremad kaks-kolm võiksid jääda kasutamata,» soovitas ta. Risti kasutamine kulutab ketti ja hammasrattaid kiiremini.

Olle sõnul pole esimesi käike vaja väga tihti vahetada ja see võib tavasõitjal üldjuhul olla teise hammasratta peal. «Pigem tasuks muuta tagumisi käike, kus ülekanne on väiksema hambaga ja läheb järk-järgult raskemaks,» jagas ta näpunäiteid.

Asjatundja sõnul tuleks mäest üles sõites vahetada käiku pisut enne tõusu. «Ka mäe peal võib  vahetada, aga kui on lihtsamapoolne ratas ja mitte nii hästi hooldatud, siis võib juhtuda, et käik jääb vahetamata,» tõdes rattaspets.

Olle sõnul on käiguvahetaja kapriisne ja vahetab käike siis, kui on n-ö kerge kerimine, samas kui pinge all ei pruugi see õnnestuda. Ta lisas, et mida kallim on ratas, seda paremini õnnestub käiguvahetamine ka pinge all (näiteks tõusul).

Liivastel teedel tuleks aga valida samasugune käik kui mäest üles sõites ehk võimalikult kerge. «Aga see taandub jälle sellele, kes selle rattaga sõidab,» lisas ta kiiresti. Olle sõnul on liivasel teel võimalik sõita väga suure käiguga ja väga kiiresti, kui ratta peal on õige inimene.

«Aga kui rahulikult sõites matkata, siis ei ole see võimalik, olgu käik milline tahes. Lihtsalt hoog on nii vaikne, et ratas vajub liiva sisse, tasakaal kaob ära ja siis ongi vaja jalg maha panna,» selgitas asjatundja.

Olgu käikude arv rattal nii suur kui tahes, saab Olle sõnul sõita ka neid kordagi vahetamata. Tõsi, siis peab arvestama sellega, et käikude asemel tuleb hakata vahetama rattadetaile. «Maastikuratas on mõeldud kasutamaks kõiki käike võrdselt ehk see on ette nähtud nii mäest üles kui ka alla sõitmiseks,» selgitas Olle.

Kui aga sõita selle rattaga pidevalt linnateedel käike mitte vahetades, siis kuluvad kasutuses olev tagumine hammasratas ning kett eeldatust kiiremini läbi. «Neid juhtumeid on palju, kus inimesed sõidavad asfaldil maastikurattaga ja kettide ja hammasrataste kulu on meeletu, kuigi võiks olla mitu korda väiksem,» tõdes asjatundja. Ta rõhutas, et kui rattal juba on käigud, siis on need mõeldud vahetamiseks.

Käigud vaid moe pärast

Suur käikude arv on Olle sõnul siiski sageli ostja jaoks tähtis. «Eriti lasterataste puhul on millegipärast oluline, et neil oleks 21 käiku,» imestas Olle. Tema on veendunud, et laps tegelikult kõiki neid käike ei vaja, olgu neid siis rattal seitse või 21.

«Lapse jaoks, kes sõidab oma sõpradega ringi, pole suurt vahet, lihtsalt vanematel on suurem peavalu, sest seal on asju, mis liiguvad, katki lähevad ja ära kuluvad,» arvas mees. Ta on veendunud, et ratast tuleks valida ennekõike vajaduse järgi.

«Kui tahate ratast selleks, et töölt koju sõita ja mõnikord ka sõbrannadega kohvikusse minna, ning mitte kunagi ei lähe metsa alla sõitma, siis ma ei pakuks teile mitte mingil juhul 21 käiguga ratast, pigem kolme või seitsme käiguga,» oli mees veendunud.

Muide, viimasel ajal on popiks muutunud hoopis ilma käikudeta rattad, mis on ideaalsed linnas tööle sõitmiseks. Rääkides rattaostjate soovidest, tõdes Olle, et tegelikult läheb olukord iga aastaga paremaks ja inimesed hakkavad aina enam uskuma ka rattamüüjate soovitusi ning ostma kaherattalist sõiduriista vajaduse järgi.

Rattaostjad üldjuhul poest käiguvahetamise kohta nõu ei küsi, kui just pole tegu esimese rattaga pärast lapsepõlve. «Eks see saadakse selgeks katse ja eksituse meetodil,» arvas Olle.

Ta lisas, et tegelikult pole käike vahetades võimalik midagi valesti teha, kui just ketti n-ö risti ei vaheta. «Lihtsalt väga ebamugav on sõita,» nentis ta.

Ratas tahab pesemist ja kuivatamist

«Tähtis on puhtana hoida kõik need osad, mis on näha. Täpselt nii nagu iga muu asjaga,» õpetas Kert Olle. Tema soovitas ratast pesta kas voolava veega või näiteks Fairy lahusega. Survepesuriga võib ratast pesta, kuid on kohti, kus seda ei maksa teha. «Kõik need kohad, kus on laagrid – kaelakausid, esirumm, keskjooks, tagarumm,» loetles Olle ja lisas, et ratta ülejäänud osad survepesurit väga ei karda.

Pärast pesu tuleks ratas korralikult kuivatada ning seejärel kett õlitada. Õliga ei maksa ka liiga heldelt ümber käia, sest õline pind tõmbab mustust ligi. Seetõttu tuleb pärast ratta õlitamist liigne õli ära pühkida.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles