Lugeja reisilugu: kõik teed viivad Rooma

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rooma.
Rooma. Foto: Caro / Scanpix

Tarbija24.ee avaldab lugeja saadetud reisikirja. 19. juunil selgub parima reisikirja autor, keda premeerime kompaktse fotokaameraga.


Nii pakkisin minagi ühel varakevadisel päeval kohvri, et sõita Igavesse Linna konverentsile. Veel aastaid hiljem tundub, nagu toimunuks kõik alles eile.

Rooma tervitab märtsikuu kohta tavatu soojusega. See mõjub uimastavalt ja terava kontrastina Eestiga, kus ärasõidu päeval oli paukunud käre pakane. Kuna olen siin esmakordselt ja itaalia keele oskusega just ei hiilga, asun viivitamatult ettenähtud võõrastemaja otsima.

Väldin taksojuhte, kes kipuvad teatavasti linnaekskursioone tegema. Lõpuks saan õige tänavaotsa kätte. Paraku olen unustanud võõrastemaja nime. Hämardub ning silm ei seleta numbreid.

Viimases hädas pöördun läheduses asuvasse politseijaoskonda, kuid oh häda - mundrimehed ei valda ei inglise ega prantsuse keelt. Seda kiiremini vatravad nad oma emakeeles, millest ma tuhkagi aru ei saa. Leian end taas tänavalt ja suundun bussipeatuse poole.

Silmanurgast näen, kuidas mu isik mõningatele tegelastele üha rohkem huvi näib pakkuvat. Mõtlen murelikult dokumentidele ja rahale käekotis, samuti plaanile B, mis tuleks kiiremas korras käiku lasta. Just nagu «eestlase uskumatud seiklused Itaalias», kirun endamisi.

Korraga astub ligi üks hallipäine mees, teretab viisakalt ja tutvustab end. Olevat tuntud lavastaja, kelle käe all on valminud Itaalias populaarne telelavastus «Pinocchio». «Räägi pealegi,» mõtlen pahuralt. Praegu töötavat ta siinsamas, sättivat üles ja valvavat võtteplatside dekoratsioone. Kui mul on soovi, võin ööseks tema autosse tulla, ikkagi soojem. Ma vist isegi muigan tahtmatult.

Ent valikuid peaaegu pole. Ümberringi on öö ja ilm muutub järjest jahedamaks. Niisiis istun võhivõõra mehega tema vanas Škodas, keset võõrast linna, autokatuse kohal siramas tähistaevas. Minu osaks on hoida üleval intellektuaalset vestlust ning tõrjuda romantikat. Vastu hommikut tänan lahke abi eest, lähen ühte baari ning tellin tassi kanget kohvi, et sooja saada.

Kui ma kohvikust väljun, juba ahetab. Korraga silman eemal kahte suurt kinobussi. Mu öine tuttav lehvitab mulle rõõmsalt. Olen sedavõrd rabatud, et märkan vaevu vastu lehvitada. Nähtavasti oli ta jutus siiski terake tõtt. Kuid kaua ma selle üle ei juurdle. Süda kerge kui lind, astun vapralt tundmatule vastu. Ja ennäe imet, leiangi oma võõrastemaja suurema vaevata. Nii algab mu tutvus Euroopa kaunite kunstide mekaga.

Sellest reisist on jäänud silme ette iseäranis üks pilt. Sõidan kahekorruselises turistibussis, mahe tuul põski paitamas. Paremat ja vasemat kätt avaneb üha uusi vaatamisväärsusi. Mingil hetkel möödume hiigelsuurest väljakust, mis on rahvast tulvil. Tohutu inimmeri õõtsub ja lainetab, peade kohal sähvivad fotoaparaadid. Selgub, et siia on kogunenud ajakirjanikke ja kaameramehi üle terve ilma.

Meie reisiseltskonnas tekitab nähtu osades elevust, teistes piinlikkust. Kõikjal levivad kuuldused paavst Johannes Paulus II haigusest. Asi peab olema halb, sest õhtuks Teatro Capranicasse «Tosca» etendusele ostetud piletid müüakse meile tagasi. Jalutame sihitult mööda linna ega väsi imetlemast purskkaevude kujundusi ja valguse-varju efekte.

Järgmisel päeval tuleb Itaaliaga hüvasti jätta. Saatuse tahtel saabub hommikuks teade, et Rooma paavsti maine teekond on lõppenud. Minu viimane mälestus Igavesest Linnast sarnaneb hääletu kevadega. Muidu nii impulsiivsete itaallaste vaikne olek äratab võõrastust.

Inimesed tänavatel ei ole kurvad, vaid mõtlikud. Nende silmis peegeldub leebe nukrus. Kõik on üksteise suhtes abivalmid, tähelepanelikud ja hoolivad. Sügav lein ühendab ja toob välja inimloomuse parima osa. Olen hindamatu kogemuse võrra rikkamaks saanud. Rooma lummas ja vallutas südamed.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles