Eesti esimene HIV-positiivne: elu läheb edasi

Hanneli Rudi
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Corbis / Scanpix

Eestis registreeriti esimene HIV-nakatunu enam kui 20 aastat tagasi ja toona 31-aastaselt viiruse saanud mees on saanud nüüdseks 52 aastaseks ja elab täiesti tavalist elu.

«Tegelikult pole selles midagi imelikku,» rääkis mees ajalehele Pealinn. Mehe jutu järgi on Eesti HIV-positiivsed ses mõttes õnnelikud, et ravi jõudis siia peaaegu õigel ajal, nii et viirusega on olnud võimalik edukalt võidelda.

«Kui näiteks Freddy Mercury oleks nakatunud kaks-kolm aastat hiljem, kui tõhusam ravi juba saadaval oli, võiks ta veel praegugi elus olla,» mainib 20 aastat HIV-iga elanud mees.

HIV avastati mehel 1988. aastal juhuslikult. «Käisin iga poole aasta tagant tervisekontrollis ja andsin analüüse, nii see välja tuligi,» meenutab asjaosaline.

Sel ajal ei olnud Eestis korralikku laborit, mis oleks HI-viirust sajaprotsendilise kindlusega diagnoosinud. Igaks juhuks saadeti analüüsid ka Moskvasse, kust aga tuli sama vastus - HIV-positiivne.

«See oli šokk! Ma ei suutnud uskuda, et olen nakkuse saanud,» tunnistab ta. «Loomulikult tundsin meeletut hirmu, sest teadmatus oli nii suur ja tuge küsida polnud kelleltki. Mõtlesin, et üks-kaks kuud vast ongi elada. Keegi ei teadnud 1988. aastal, mis edasi saab.»

Tuttavad kadusid

Ometi elas mees kümme aastat pärast diagnoosi isegi ühtegi ravimit võtmata. «Üldiselt üritasin oma haigust saladuses hoida,» mainib ta.

«Minu nakatumisest ei teadnud tollal ei töökaaslased ega paljud tuttavad, sest ühiskond ei olnud veel valmis HIV-positiivset omaks võtma.» Kõigi eest tõde varjata ei saanud. «Sõprade reaktsioonid olid erinevad - osa kadus kohe mu vaateväljast, teised olid toeks,» sõnas ta.

HIV-i nakatanu tunnistab, et viirus muutis tema elu kardinaalselt. «Elu pooleks - enne viirust ja pärast viirust,» tõdeb ta ja lisab, et ajal, kui kõik uskusid, et tegemist on ravimatu surmahaigusega, polnud mõtet pikemaajalisi plaane teha.

«Mul oli idee ehitada oma maja, aga siis mõtlesin - milleks? Nüüd kahetsen,» laiutab mees nukralt käsi. «Tänapäeval on laste - tervete laste - saamine HIV-positiivsetel täiesti võimalik. Teisest küljest pole mu elu sugugi rõõmutu ja üksildane.

HIV kui krooniline haigus

Mõni aasta pärast HIV-i nakatumist leidsin endale elukaaslase, kellega elan koos juba 17 aastat. Ta teadis, et olen «positiivne», tema ise viirust ei kanna. Paare, kellest ühel on viirus, teisel mitte, on Eestis päris palju.»

Praeguseks on viiruse ravi märkimisväärselt täiustunud ning nakatunu sõnul pole HIV õnneks enam surmahaigus. «See on krooniline haigus, nagu diabeet,» selgitab ta. «Tuleb lihtsalt kogu aeg ja õigel ajal rohtusid võtta, siis võid elada nii kaua, kui taevaisa on ette näinud.

Isegi arstiga ei pea ma ülemäära tihti kohtuma. Kui enesetunne muutub halvemaks, siis tuleb raviarstiga ühendust võtta, aga tihti piisab vaid telefonikõnest, et mured murtud saaks.» Kindlasti on aga vaja vähemalt kaks korda aastas analüüse anda, hoidmaks immuunsüsteemi olukorda kontrolli all.

«Praegu ei näita minu analüüsid peaaegu mingisugust viirust,» lausub mees. «Ta on olemas, aga üliväikses koguses.»

Ometi on Eestis aidsi surnud üle saja inimese. Kuna suur osa asjaosalise sõpradest-tuttavatest on HIV-positiivsed, on mees pidanud olema tunnistajaks nii mõnegi elu lõpule. «Olen näinud umbes 15 inimese minemist,» tunnistab ta. «Ja see on valus. Võib-olla üldse kõige raskem, mida olen pidanud elus taluma.»

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles