Hävingu ootel muuseum

Hanneli Rudi
, Tarbija24
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Nii rikkas riigis kui Eesti on ka raudteemuuseume mitu. Üks neist asub veidi enne Pärnut kunagises Lavassaare turbatööstuses ja ootab, mil tema aeg otsa saab.

Kui Tsaari-Venemaa pikima perrooniga ning uhke puitpitsiga Haapsalu raudteejaamas seisavad kenasti korda tehtud vedurid-vagunid, siis Lavassaares avaneb huvilistele üsna trööstitu vaatepilt.

Rohtunud rööbastel seisvate sõiduvahendite kooruv värv annab teed pealetungivale roostele ning mõnest vedurist on nüüdseks juba üsna vähe alles. Kui mõne sõiduki, näiteks akuveduri, juures on väljas tahvel selgitustega, siis teiste puhul tuleb külastajatel endal nuputada, kas hiigeltiivikuga vedur oli mõeldud lumerookimiseks või millekski muuks.  

Angaaris leviva värvilõhna järgi võis oletada, et seal seisnud Škoda tehases valminud vedur on saanud endale alles hiljuti uue katte, kuid muuseumi piletimüüja sõnul raha pole ja see pisku, mis saadakse, kulub paari veel ringi liikuva rongi töökorras hoidmiseks.

Juhuslikult muuseumi sattunud huvilisel aga kitsarööpmelist raudteed mööda sõita ei õnnestu, sest lustisõitu tehakse vaid eritellimusel või laupäeviti. Kütusehindu teades ja külastajate vähesust aimates tundub see isegi mõistetav. Miks kätejõul liikuva dresiini sõitu tuleb viis päeva ette tellida, jääb aga arusaamatuks.

Tegelikult on Lavassaares vaadata küll ja küll. Kasvõi seda, milliseid vaguneid tootis omal ajal Mõisaküla rongitehas, kuidas nägi välja külmutusvagun, mida jahutati jääga ja kui tihedalt oli vähem kui saja aasta eest Eestis rongijaamu ning -peatusi.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles