Kass, kes kõndis omapead

Hurraa, jälle omas kodus! Kolmeaastane kass Pällu on kahe aasta pikkuselt eksirännakult jõudnud tagasi sinna, kuhu ta kuulub. Foto: Margus Ansu

Ärge heitke meelt, ega see, kui lemmikloom ühtäkki kaotsi läheb, tähenda kaugeltki, et võite ta mõttes maha matta. Imesid juhtub.

Valge koheva karvaga Pällu tundis end küllap nagu kuninga kass. Puges õhtul peremehe-perenaise voodi jalutsist teki alla, roomas sealt sujuvalt peatsisse, pani siis küljele keerates oma pea padjale ning esikäpad teki peale. Ja magas mõnuga.

Aga ta oskas rohkem, kui oskaks ilmselt kuninga kass. Kui see võrdlus just koeri marru ei aja, võib öelda, et Pällu ei jäänud mänguoskustelt noile alla. Nagu koertele meeldib, nii meeldis ka Pällule joosta palli järele, haarata see suhu, tuua viskaja juurde tagasi ning poetada siis inimesele pihku, et too palli uuesti lendu laseks.

Niisugused truud ja seltsivad kassid äratavad usaldust. Et ega nad mingit lollust ette võta. Seda enam, et kaks aastat tagasi oma esimesel suvel täiskasvanud kassina Viljandis perenaise vanemate juures suvitamas käies ei söandanud Pällu lahkuda maja ümbritsevast aiast. Mis siis, et sealse pererahva vanem isane kass, kellega Pällul mängida meeldis, võttis aeg-ajalt ette ka kaugemaid tiire. Aastane Pällu temaga kaasa ei läinud. Vähemalt esialgu.

Aga ükskord lõpuks läks.
Ent pole hullu – tuli ilusasti tagasi.
Kuid sellest vist piisas, et piirid said murtud.

Igatahes ühel kenal päeval, mis osutus halvaks päevaks, Pällu enam tagasi ei saabunud.
Algasid otsingud. Pällu peremees sõitis mitu tundi autoga mööda Viljandit ringi ja hüüdis oma lemmikut. Tulutult. Pere levitas sõna kadunud kassist kõigi tuttavate seas, pani sellekohase kuulutuse kohalikku lehtegi. Samuti tulutult. Jäi üksnes lootus, et äkki on Pällu lihtsalt kellegi juurde elama jäänud. Selle lootusega tuligi leppida.

Möödus kaks aastat. Vähimagi märgita ega ühegi vihjeta Pällu kohta.
Nädal pärast tänavust Viljandi folki, täpselt kaks aastat pärast Pällu kadumist, astus ühtäkki üks heleda karvaga kass Viljandi pererahva naabrite aeda. Nood andsid üleaedseile saabunud külalisest teada.

Pällu perenaise õde tegi kassist kähku pildi ja saatis Pällu endisele peremehele. Too vaatas: saba nagu tema kadunud lemmikul, piki pead kulgev punkari-sakk samuti. Sõitis siis Tartust Viljandisse. Vaatas ja veendus: olles kahe aasta jooksul saatnud pilguga kümneid ja kümneid valgeid kasse, pole kahtlustki, see on Pällu mis Pällu.

Hästi ilus ja hoitud, korralikult toidetud, isegi pisut paks.
Igasugused kahtlused, et äkki on siiski tegu eksitusega, hajutas see, kui kass tundis oma Viljandi suvekodus ära kõik kohad, kus ta oli varem armastanud nuuskimas käia.

Nüüd on Pällu omas kodus oma peremehe juures tagasi. Ainus erinevus on selles, et enam ei maga ta teki all, vaid teki peal. Ja lausa nõuab, et peremees ta öösel õrnalt kaissu võtaks.