Korteris lemmiklooma pidamine on mõnele täiesti vastumeelt, teine aga ei leia selles midagi taunimisväärset.
Lemmikloom linnakorteris?!
4. oktoober 2009, 11:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vastu
Jüri Pihel
lemmikloomata telemees
Enda korterisse ei võtaks ma lemmiklooma mitte mingil juhul. Minuga on vist nii nagu ütles Saint-Exupéry «Väikeses printsis» – taltsutamisega võtad endale ka vastutuse. Ja kaotad väga palju vabadust. Äärmisel juhul saaksin hakkama toalilledega, need võin ju üksi jätta.
Usun, et lemmiklooma võtmine sõltubki suurel määral sellest, kui liikuv ja kui üksi sa oled. Kui inimene pole üksik, pole tal ehk ka lemmiklooma vaja. Arvan, et sageli asendab lemmikloom teist inimest.
Ma ei kujuta ennast lemmiklooma omanikuna ette, ma pole seda kunagi olnud. See on teadlik otsus, mitte juhuslikult nii läinud.
Võib-olla kõlab see küüniliselt, aga arvan, et inimene võiks alati jätta looma võtmata. Ta võiks looma võtta vaid siis, kui ta tõepoolest teist inimest enda kõrvale ei leia, kui midagi muud ei jää üle. Olen õppinud psühholoogiat ja tean, millised mehhanismid inimest looma juurde ajavad ja vastupidi.
Aga jah, kui üksindus väga suureks läheb, siis ega looma võtmine halb mõte ole. Mõnes mõttes on ju loomaga lihtsam kui inimesega.
Poolt
Maarja-Liis Ilus
koeraomanikust laulja
Mul on kodus vana-inglise lambakoera tõugu Bianca. Selline kuus aastat vana koer, keda paljudes multifilmides või Hollywoodi lastefilmides toreda pereloomana kujutatakse.
Otsustasin võtta lemmiklooma pärast vanemate juurest Stockholmi asumist. Harjusin seal jalutuskäikudega ja kui hakkasin Kadriorus üksi elama, polnud väljas käimiseks piisavat motivatsiooni. Teiseks arvasin, et kodu valvur tuleb kasuks, on hea, kui keegi esikus krõbistab või häält teeb.
Bianca on suurepärane tujutõstja, ja ka tal endal on igal hommikul hea tuju, Võin kinnitada, et korteris elades on ta tõeliselt õnnelik. Tean seda täpselt, sest viibin nädalavahetustel tihti suvilas ja seal eelistab Bianca aias ringijooksmisele inimeste seltskonda.
Ta on karjakoer, jookseb ühe inimese juurest teise juurde isegi metsas seenel käies. Vaatab, et tema «kari» oleks koos. Ja kui lähen kodus näiteks nõusid pesema, longib ta isegi väsinuna igale poole kaasa.
Ta ei vaja ka pidevat hoolitsemist. Minu meelest on küll vale arvata, et karvased koerad ajavad väga palju karvu. Ja kui keegi kujutab ette, et 30-kilone koer palju sööb, on see ekslik. Tal on oma 15-kilone toidukott, millest jätkub väga pikaks ajaks, sest Bianca pistab päevas kinni vaid kaks väikest topsitäit. Tõeline imeloom!