Hiiumaa laiud pakuvad vaikust ja hingerahu

Laiemalt võttes võib Hiiumaa laidudeks lugeda aga kõiki väikesaari, mis end Päevasaare rannikumerest välja upitavad, kirjutab Valgamaalane.

Laiud, mis laevatee äärest kätte paistavad

Mandrilt praamiga Hiiumaa poole sõites on esimesteks tervitajateks väiksed saared ta rannavetes.

Praamilt paistab selgesti kätte Heinlaid, mis jääb Heltermaa sadamast kagusse. Seda väikest saart on sajandeid kasutatud heinamaana, millest ka nimi.

Heinlaiu tagant ilmub nähtavale väike Langekare. Kaugemale jäävad Kõverlaid, Ahelaid, Kõrgelaid, Vareslaid, Hanikatsi, Saarnaki ja Soonlepa lahe saared koos väiksemate naabritega.

Varasematel aegadel on mõnigi neist olnud kodusaareks rannarahvale. Juba 1564. aastal oli Saarnakil kaks üksjalaperet ja 1688. aastast on teateid Hanikatsi laiul elanud kaluriperest. Üksjalg oli väiketalupoeg, kelle nimi tuli sellest, et tema koormis oli üks jalateopäev nädalas.

Laevateest põhja poole paistab Hiiumaa rannavetes kätte väike Hõralaid koos Vohilaiuga. Vohilaid on Eesti suurimaid laide ja Hiiumaad ümbritsevatest saartest ühtlasi kõrgeim – 10 meetrit üle merepinna.

Seal on varasematel aastatel haritud isegi põldu. Vohilaid asub Vahtrepe küla all ja meri on selle juures jalgsi läbitav.

Veelgi põhja poole jäävad mitmed saared: Hellamaa rahud, Uuemererahu, Ramsi rahu ja teised. Neist silmapaistvam on Kadakalaid, kus kasvab ka metsa.

Hiiumaa ja Vormsi saare vahele keset Hari kurku jääb Harilaid, mis aegade vältel etendanud tähtsat osa nii laevaliikluses kui peatuskohana taliteel. Üle-eelmise sajandi keskpaiku asus siin kõrts.

Laidudel karjatatakse loomi ja niidetakse heinamaid

Peaaegu kõigil laidudel on karjatatud loomi või tehtud heina, mille tulemusena on kujunenud vaheldusrikkad pärandkultuurmaastikud – niidud, loopealsed ja lehtmetsasalud, mida säilitada üritatakse. Lisaks karjatamisele Saarnaki ja Hanikatsi laide ka niidetakse.

Siinne madal meri on kala- ja linnurikas, laidudel on rohkesti pesitsejaid. Lindude rände ning pesitsemise tõttu on väikesaarte külastamine piiratud ja selleks on vajalik eelnev kooskõlastus looduskaitseala keskusega.

Väiksematel laidudel ja merekividel käivad puhkamas viiger- ning hallhülged.

Laidude pärandkoosluste säilitamine on Hiiumaa laidude maastikukaitseala üks kaitse-eesmärke. Kaitseala on ainus Eestis, kus meretagustel inimasustuseta väikesaartel jätkatakse pärandkoosluste hooldamist nii suurel pindalal (niidetavaid alasid on Hanikatsil 11 ja Saarnakil 24 ha).

Hanikatsi ja Saarnaki laiud jäid inimestest püsiasukaist tühjaks vastavalt 1965. ja 1971. aastal.

Hiiumaa laidude riiklik maastikukaitseala

Hiiumaa laidude riiklik maastikukaitseala loodi 1971. aastal. Suuremad saared on Saarnaki, Hanikatsi, Vareslaid, Kõverlaid, Ahelaid ja Kõrgelaid. Teiste saarte pindala on alla 10 hektari, Aherahul ja Sitakarel vaid 0,1 hektarit.

Kaitseala esimene juhataja oli tuntud loodusemees ja loodusfotograaf Tiit Leito. Tema eestvõttel korrastati Saarnaki talukompleks, mis ainus omasugune Eesti laidudel. Praegu seisab Hiiumaa laidude riikliku maastikukaitseala käekäigu eest riikliku looduskaitsekeskuse Hiiu-Lääne regiooni Hiiumaa talitus.

Kaitsealustel laidudel kasvab üle 600 soontaimeliigi, mis on üle poole kogu Hiiumaa ja rohkem kui kolmandik kogu Eesti soontaimeliikidest. Huvitav on soolalembeliste taimeliikidega Salinõmme soolak, kus tüüpilised taimeliigid rand-soodahein, hall soolmalts, soolarohi ja valge kastehein.

Laiud ja neid ümbritsev meri on peatuspaik 187 linnuliigile, neist 82 ka pesitseb siin. Merelindudest asustavad saari enim hahad, hõbe- ja merikajakad. Meri saarte vahel on madal (2–4 m) ja sobib hästi kudemiseks paljudele kalaliikidele, kellest arvukaimad säinas, ahven, haug, särg, tuulehaug ja siig.

Siin kasvavatest vetikaliikidest on tuntuimad agarik ja põisadru.

Alates 1997. aastast kuulub Hiiumaa laidude kaitseala rahvusvahelise tähtsusega märgalade registrisse kui nn Ramsari ala.

Kaitseala keskus asub Salinõmme poolsaarel, mis oli veel 19. sajandil saar. Vahemaa Salinõmme sadamast kaitseala kaugeima laiuni on 18 km.

Rahu, kare ja laid

Eestis on umbes 1500 meresaart, mille pindala on üle 900 ruutmeetrit. Väinamerre jääb neist 600. Maatõusu tagajärjel tekib merest aegamööda uusi saari juurde ning kasvab olemasolevate pindala ja kõrgus. Seetõttu on nad vägagi erineva ilmega – paljastest kruusa või klibuga kaetud maalappidest lopsaka taimestikuga saarteni.

Suuruse, vanuse ja välisilme järgi nimetatakse saari eesti keeles mitmeti – laid, rahu või kare. Aga ka kuiv, nasv, rava ja mäkk.

Kui laiul saab möödasõitva paadi või laeva eest varjuda puu või põõsa taha, siis karel ja rahul peab rohu sisse või puhmaste vahele pikali heitma. Umbes nii neil vahet tehaksegi.

Teaduslikumalt rääkides on laid väljakujunenud taimkattega väike saar. Kare aga üle merepinna ulatuv, aluspõhja kivimeist koosnev või rändrahnudega kattunud väikese merepõhjakõrgendiku – rahu – arengujärk, mil sellele taimkate alles tekib.

Kared on peaaegu taimkatteta või üksikute taimeliikide kogumikega, kõrgvee poolt täielikult või suuremalt jaolt üleujutatavad. Harilikult on rahude ja karede nimed kujunenud juba siis, kui nad veel peamiselt vee all olid.

Miks ma laidudel käin?

Seal on lihtsalt hea olla. Laidudeta ei saa enam sellest päevast alates, kui oled nendega kohtunud. Seal tööd teinud ja ööd olnud. Käinud mereveega saunas ja vaadanud tähti. Ja rääkinud hiiesalus hädad südamelt ära.

Laiul on vaikus, mis pole kuskil vaiksem. Ja kirjeldamatu rahu, ka hingerahu. Laiul tunnetad hästi täpselt, et su elu on Taevaisa hoida, sest alati võib tulla torm. Aga tavaliselt tormi ei tule.

Inimesed kõnelevad laiuöös vaikse ja madala häälega, vahel joristavad laulda. Laiul tegeleb igaüks omaga ise, aga samas hoitakse teistega kokku. Sest üksteise peegeldamise kaudu saab jõuda kaugemale kui üksinda eales.

Laiul lepitakse endaga ära, korjatakse killud hingeterveks. Laiul on palju ruumi ja kitsas ühteaegu. Laiul kõneldakse vahel asjadest, millest kõva maa peal rääkida ei taheta.