Miks me ei suuda krõpsude söömist poole paki pealt lõpetada?
9. september 2013, 22:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ameerika teadlased arvavad, et hoomamatu tung jätkata kõrge rasvasisaldusega toitude söömist on tingitud «hedoonilisest» näljast, mis tekib aju naudingu- ja premeerimiskeskuses.
«Kas olete kunagi mõelnud, miks ei saa kunagi ühest šokolaaditükist küllalt ning miks on peaaegu võimatu mitte õgida tervet tahvlit kuni iiveldustundeni välja? Lõpetage süümepiinad,» kirjutab väljaanne The Telegraph.
Nimelt ei süüdista uurijad enam inimesi enesekontrolli puudumises. Ameerika teadlased leidsid oma teadustöö tulemustes, et kihk kartulikrõpsu pakk igal juhul lõpetada tuleneb hedoonilisest näljast – võimsast füsioloogilisest reaktsioonist, mille üle omame vähest kontrolli.
«Inimesed ei peaks tundma end süüdi, kuna ei suuda teatud toiduainetele vastupanu osutada,» ütles dietoloog Zoe Griffiths ja lisas: «Küsimus ei ole selles, et ei olda piisavalt tugev.»
Eksperdid usuvad, et seda, kui palju ja mida me sööme, mõjutavad kaks tegurit. Esimene, homöostaatiline süsteem, reguleerib isu sõltuvalt keha energiavajadusest. Süsteemi haldab aju ja seedesüsteemi vahel toimuv kommunikatsioon. Näiteks, kui meil on energia puudujääk, siis tajume madala veresuhkru taseme tõttu värisemist, krampe või näljatunnet.
Teine tegur, mis võib esimese alistada, on hedooniline nälg. See on füsioloogiline reaktsioon, mis toimub aju naudingu- ja premeerimiskeskuses. Kui see ajukeskus aktiveerub, ei tarbi me mitte toitu siis, kui vajame energiat, vaid puhtalt naudingu eesmärgil.
Drexeli ülikooli psühholoogiaprofessor Richard Lowe ütles, et piltdiagnostika on näidanud, et kõrge rasvasisaldusega ning suhkru- ja soolarikkad toidud aktiveerivad ajus nn naudingu- ja premeerimiskeskuse samalaadselt nagu alkohol ja narkootikumid sõltlastel. Samuti vabaneb rasvarikaste toitude söömisel premeerimiskeskusega seotud aine dopamiin.
Lisaks vabaneb söömisel maos toodetav hormoon greliin ehk näljahormoon, mis tavaliselt annab märku, kui inimene vajab energiat. Teadlased on nüüd avastanud, et sama hormoon vabaneb ka siis, kui süüakse kõrge rasva- ja suhkrusisaldusega toite – isegi, kui organism energiat parasjagu ei vaja.
Teadlaste hinnangul arenes hedooniline süsteem välja pärast koriluse ja küttimise aegu, kui primitiivne inimene tarbis homöostaatilise süsteemi järgi vaid selles koguses toitu, kui suur oli ta energiavajadus.
Dietoloogi Griffithsi sõnul annavad tulemused märku sellest, et me peame ise kujundama oma «toidu keskkonna». See tähendab lihtsaid samme, nagu koogikeste ja küpsiste suures koguses kokkuostmise vältimist ning nende asendamist puuviljadega.