Kuigi lapse vaimne ja füüsiline väärkohtlemine tekitab inimesele trauma kogu eluks, esineb sellist käitumist Eesti peredes palju. Lapse jaoks võib isegi kuri pilk olla liiast.
Kodune vägivald laostab lapse elu alatiseks
25. november 2009, 08:14
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«See kontingent minu töös on päris suur. Ma tõesti vahel tunnen, et minu juurde tuleb kena, soliidne perekond, ja kui ma hakkan nendega vestlema, siis on lõpuks minu ees kurjategijad,» rääkis Tartu laste tugikeskuse psühholoog Eha Berezjuk.
Eelmisel nädalal sotsiaalministeeriumi seminaril «Vägivald laste ja naiste vastu – mida me Eesti kohta teame?» esitletud uurimuses käsitles Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskonna sotsiaalteaduste doktor Judit Strömpl laste vastu suunatud vägivallana peale füüsilise karistamise ka emotsionaalset väärkohtlemist.
Selle alla kuulub näiteks laste ärakasutamine vanemate omavaheliste suhete klaarimisel või olukord, kus laps on vanematevahelise vägivalla tunnistajaks. Kõige levinum väärkohtlemise viis on lapse hooletussejätmine.
Tallinna laste turvakeskuse psühholoog Tiina Simson kinnitas, et igasugune lapse väärkohtlemine kahjustab lapse psüühilist tervist. «Meil on praegugi siin üks noormees, keda ei tohi üldse puudutada. Puudutus on temale eelnevalt toonud alati negatiivseid emotsioone ja valu,» rääkis ta.
«Kui vanemad teaksid, mida väärkohtlemine teeb, siis võib-olla oleks seda vähem. Vanemad ei suuda enda käitumist kontrollida ja neil on omal ka väga sageli kahju,» lisas psühholoog Berezjuk.
Ta märkis, et see on hoop lapse enesehinnangu pihta, lapsed on ebakindlamad, neil on, mida varjata ja mille pärast piinlikkust tunda.
«Vanemad ütlevad sageli, et kui laps karistada saab, on ta kohe nagu teine laps – ta nagu tahabki karistada saada. Tegelikult on see halva käitumise kiire lõpp. Pikemas perspektiivis ei anna see muud, kui et kui sul on probleem, siis tuleb lüüa ja olla agressiivne,» rääkis Berezjuk.
Tema hinnangul võib tundliku lapse jaoks isegi kuri pilk juba liiast olla: «Kui tundlik laps saab veel karistada füüsiliselt ja pidevalt vaimset terrorit, siis on see tegelikult täiesti hävitav.»
Tugevama närvisüsteemiga lapsele mõjub see Berezjuki sõnul teistmoodi – ta on koolis agressiivne, läheb teistele kallale ja on ise konfliktne. Tundlik laps on ise sisemiselt niivõrd katki, et temast võib saada tulevane klient, kes vajab psühhiaatri ja psühholoogi abi, et igapäevaeluga toime tulla. Vanematepoolsel vägivallal ja ärevushäire tekkimisel on Berezjuki kinnitusel seosed olemas.
Simsoni sõnul on vägivalla rakendamine nagu ring, mis hakkab edasi kanduma. «Kui inimene saab väga teadlikuks endast ja probleemidest ning ta ise väga tahab neid mustreid lõhkuda ja otsib abi, siis on võimalik neid mustreid lõhkuda, aga muidu kipuvad need ikka korduma,» selgitas ta.
Nii Simson kui Berezjuk tõid probleemi juures olulise aspektina välja laste tähelepanuvajaduse. «Vanemad peaksid tähelepanu andma positiivsel viisil. Kui vanem ei märkagi head, vaid ainult halba, siis ongi nii, et laps vajab tähelepanu, aga teeb halba,» kirjeldas Berezjuk.
«Tavaliselt on jõulude ajal hästi raske periood. Eelmise aasta jõulude ajal näiteks toodi meile väike tüdruk, kelle tema isa oli ikka väga läbi peksnud,» tõi Simson näite.
Ta pani südamele, et laps peaks vägivalla puhul kindlasti pöörduma kellegi vanema inimese poole, kas või minema klassijuhataja või kooli sotsiaalpedagoogi jutule.
Tallinna laste turvakeskuse juhataja Erki Korpi sõnul oli eelmisel aastal Lilleküla keskuses 84 last ning sel aastal on seal läbi käinud umbes sadakond last. Nende põhiprobleemideks on kodune hoolimatus, perevägivald ning probleemsed suhted vanematega.