Kodukonkursi võitja: seal oli palju oma higi ja vaeva!
23. jaanuar 2010, 14:45
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Konkursi Kaunis Kodu võitja Siiri Heinmaa räägib Tarbija24.ee'le oma Jõelähtmel asuva kodu leidmisest, lammutamisest, taastamisest; armastusest vana mööbli vastu ning erilistest leidudest, mis võidukodu omanäoliseks teevad.
«See oli üks talv, kui ma mõtlesin, et see suvi ma kolin linnast maale elama ära, et nüüd aitab, nüüd lähen otsin endale maja. Kui ma sinna hoovi sattusin - see oli vana ja räämas ja armas ja kiriku kõrval -, siis väravast sisse astudes mõtlesin, et see on nüüd see! Kui seda ei saa, siis muud ka ei taha!» räägib Hiiumaalt pärit ja vahepeal Tallinnas elanud Heinmaa.
Vana ja väärika maja, otse kiriku kõrval asuva köstriaida soetamine käis talle siiski rahaliselt üle jõu, kuid varsti tuli tema kõrvale praegune abikaasa ning koos saigi maja ostetud.
Maja vanuski on perenaisel täpselt teada. Ühe seina peal on Siiri Heinmaa sõnul üks vana kivi - kui see märjaks teha, loeb sealt välja aastaarvu - 1802.
«Köstrimaja põles nõukogude ajal maha, aga see ait jäi alles,» jutustab Heinmaa oma kodu ajaloost. Kuigi nõukogude ajal oli maja elamiskõlblikuks tehtud - seal olevat elanud üks vanamemm - tuli seinad nüüd maatasa teha ja uuesti üles laduda.
Kirikuaeda jääv maja on muinsuskaitse all ning taastamine oli Heinmaa sõnul üks vaevarikas protsess. «Sealtkohalt tuge ei tulnud - pigem pannakse kaikaid kodaratesse kogu aeg - kui sa Tallinna piires ei asu, keegi sind vaatama ei viitsi tulla ja sinu muredega kursis olla,» kirjeldab perenaine veidi ebaõnnestunud koostööd muinsuskaitsega.
«Kõik asjad, mis teha tahtsime, oli ruttu «ei», ja kui põhjendust küsisime, siis hakati rohkem süvenema, et miks siis midagi teha ei tohi,» räägib ta.
2002. aastal soetatud maja taastamisele kulus perenaise sõnul kokku umbes viis aastat.
«Põhjapoolne külg läks maatasa maha, üks sein jäi püsti ja üks sisesein jäi püsti, ülejäänud läksid lammutamisele,» kirjeldab Heinmaa tööde algust.
Juba lammutamisest saati on tema sõnul maja taastamisel palju sõpru abiks olnud - põhilammutamine viidi läbi talgute korras.
Ehitustöid tehti tasapisi vastavalt rahakotile, jaksule ja jõule. «Siis läks asi libedamalt, kui pangalaenu taha saime, aga enne seda, kui oma rahadest tegime, siis läks natukene nihu see asi,» meenutab Heinmaa.
Esimene ehitusmees pani tema sõnul koos rahaga plehku, järgmine tegi kõike viltu ja valesti ja pani samuti minema, kolmandad ehitusmehed saadi aga juba pangalaenu abil sellised, kes tegid oma töö korralikult ära.
Siseviimistlus - krohvimine ja värvimine tehti Heinmaa sõnul juba oma kätega. «Eks seal oli palju oma higi ja vaeva,» tõdeb ta.
Sõpru ei jõua Heinmaa ära kiita. Sõbrad, kunstihingega inimesed, on teinud maalingud maja laetaladele; diivanidki olevat ühistööna sündinud - Siiri Heinmaa sõbranna kudus sinna telgedel kaltsuvaipadest katted peale. «Kes on oma vana ukse andnud ja puhtaks teinud,» jätkab perenaine loetelu.
Miski pole majas Heinmaa sõnul raisku läinud, kõik vanad lauad, mis seintelt ja põrandatelt kätte saadi, on uuesti kasutusel - kas siis põrandal või on neist kapid, diivan või trepiastmed tehtud.
«Ja vanad paekiviplaadid, mis seal olid - need on küll hästi unikaalsed, meeter korda 80 suured paekiviplaadid olid maas, abikaasa lihvis üle ja need läksid uuesti esikupõranda plaatideks. Need on küll superlahedad asjad, nad on muidugi konarlikud ja lapsed komistavad ja kukuvad seal, aga nad on ägedad!» räägib perenaine vaimustusega.
Heinmaa jutust on aru saada, et kõik, mis vana ja väärikas, poeb talle sügavale hinge. Vana mööbel on tema jaoks eriti suur armastus - seda on ta aastaid ostnud ja ema ning vanaema kodust kogunud, lootuses, et kunagi tuleb oma maja. Ja ega see maja tulemata ei jäänudki. «See maja sai hiljem ostetud sellele mööblile ümber,» muigab ta.
Tähtsaid vidinaid on Heinmaal kodu täis. «Iga asja kohta võib ikka loo rääkida, kust see tulnud on,» märgib ta. «Lapsevoodi on Koplist mahajäetud maja hoovist prügi alt välja kaevatud ja korda tehtud, veneaegne raudvoodi,» toob ta ühe näite.
Siiri Heinmaa on enda sõnutsi oma Jõelähtme kodus siiralt õnnelik - nii õnnelik, et isegi reisima ei taha minna. Ka koduspüsimise peale imestavatele sõpradele on ta korduvalt pidanud esitama küsimust: «Miks ma peaks tahtma oma kodust ära minna?»
«Praegu küll on väike laps, aga enne seda pisemat poissi - kaks last on mul, üks on aasta ja viiekuune ja üks on kuuene -, siis me istusime abikaasaga õhtul, pead viltu, jõime veini ja nautisime oma kodu,» kirjeldab Heinmaa oma kodust idülli.
Lisaks oma kodule naudib ilusa maja perenaine ka teiste kodude vaatamist nii ajakirjades kui ka külas käies. «Mul on tuttavatel nii palju ilusaid kodusid - nii modernseid kui vanu - ja mulle kõik need õudselt meeldivad. Ma ei ole isegi nii väga modernse vastane - ma endale ei taha, aga mulle õudselt meeldib käia ja olla ka sellises ruumis,» räägib Heinmaa.