«Me kasvasime lahku.» Mis peitub moeväljendi taga?

Huvide lahknevus: kui üks ei arvesta teist, ongi tulemuseks lahku kasvamine. Foto: Toomas Huik

Kurb, kuid tõsi: mõni hoolitseb auto korrashoiu eest rohkem kui suhte toimimise eest. Tagajärjed ei lase end oodata.

Hurraa, 2004. aastast on lahkuminekute arv Eestis pidevalt kahanenud. Paraku ei maksa siit kaugeleulatuvaid järeldusi teha.

Sest Eesti statistikud arvestavad vaid abielulahutusi. Abielude arv on aga viimastel aastatel vähenenud. Mitte keegi ei tea, kui palju on vabaabielusid ja muid kooselu vorme – ammugi ei tea keegi, kui paljud neist lörri lähevad.

Küll aga lubavad mitmed signaalid teha järeldusi, miks suhted purunema kipuvad. Põhjus on lihtne: kasvatakse lahku.

Just niiviisi on viimastel aastatel põhjendanud oma suhte karile jooksmist need, kes meedia palvel sellest aru andnud (vt tuntud inimeste ütlused). Lahku kasvamisest räägivad sõnavõtjad nii Naistemaailmas kui ka Naistekas, nii Perekoolis kui ka Buduaaris.

Blogijatest rääkimata. Seda teemat on puudutanud Eesti Naine ja Eesti Päevaleht. Meestearst Olev Poolamets on Eesti Ekspressis koguni nentinud: «Kasvame lahku väga kergesti.»
Arter palus Eesti Pereteraapia Ühingu esinaisel Siiri Tõnistel, psühholoogil ja pereterapeudil, seletada, sõnadesse selgust tuua.

Need, kes suhte lõpetavad, tavatsevad nentida, et kasvasid partneriga lahku. Mida selle moeväljendiga tegelikult mõeldakse?

Sageli on inimeste ootused paarisuhtele väga ebamäärased. Minnakse kokku suure tunde ajel ja alateadlike lootustega, et partneri kaudu saavad lapsepõlves rahuldamata jäänud vajadused kompenseeritud. Hakatakse koos elama, pettutakse ja loobutakse kokku kasvamisest.

Miks antakse liiga kergekäeliselt alla?

Ei anta endale aru, et suhe vajab aega ja pühendumist. Ka sõpradele leitakse teinekord rohkem aega kui paarisuhtele. Samuti on töö jaoks aega küll ja küll, partneriga suhte hoidmist aga ei väärtustata. Kuid paarisuhe ei toitu iseenesest. Vaja on aega võtta, panna omad asjad mõneks ajaks kõrvale, kuulata partnerit ja püüda temast aru saada.

Aga elutempo on kiire, püsivad asjad on pigem ebasoosingus. Kogu aeg otsitakse uusi «väljakutseid». Edukultusega käib kaasas, et püüeldakse muudkui edasi. Kahetsusväärne on, et stabiilne ja püsiv suhe jääb sellisele elule jalgu. Ja ka ühiskond ei mõista seda kuidagi hukka, et me suhteid ei hoia.

See kõik on paratamatu, aga samas on inimesed seetõttu õnnetud. Nad otsivad kogu aeg midagi, leidmata seda. Minu veendumuse järgi saab inimene olla õnnelik ainult stabiilses ja turvalises suhtes teise inimesega.

Äsjailmunud menuki «Armastuse viis keelt» põhilisi tõdemusi on, et suhte kestmise nimel peab tööd tegema. Mida see lahtiseletatult tähendab? 

«Tööd tegema» kõlab, nagu peaks, higipull otsa ees, vaeva nägema – et see on raske ja väsitav. Pigem tähendab see, et suhtele peab aega võtma.

Ja mida see tähendab?

Tuleb veeta aega koos partneriga. See on uskumatu, aga perenõustamisele tuleb paare, kes võivad olla aastakümneid koos elanud, aga kui neilt küsida, millal nad midagi kahekesi tegid, siis nad ei mäletagi. Kogu aeg on oldud lapsevanemad, kogu aeg on oldud tööga hõivatud.

Aga selleks, et lähedus saaks kesta, peavad paaril tekkima omad mälestused, omad kogemused: ahaa, see oli siis, kui me seal käsime; ahaa, see oli siis, kui me seda koos tegime.

Kui seda ei teki, kulub too osa, mis paari ühendab, väga õhukeseks. Ja kui lapsed kasvavad suureks ja kodust lahkuvad, tekib paaril tühja pesa sündroom. Enam ei osatagi omavahel olla, sest pole midagi, mis ühendaks.

Raamatu teine tähtis tõdemus on, et suhte parandamiseks ja läheduse loomiseks ei pruugi sugugi igasugustest suvalistest sammudest kasu olla. Näiteks ostab mees naisele uhke auto, maksab kinni tema kallid iluprotseduurid, teeb selle nimel ületunde — aga ikkagi tunneb, et see kõik ei aita suhteid parandada.

Põhjus on selles, et naine ei vaja ilusalonge, vaid iga õhtu poolt vestlustundi koos mehega, ja ei vaja iga kolme aasta tagant uut autot, vaid teda rõõmustaks palju rohkem iga nädal mõni väike kingitus.

Autor väidab, et on viis armastuse keelt, mille vahel valida (vt loetelu). Mida sellest arvate?

Pereterapeudid nimetavad seda läheduse väljendamise viisideks. Aga see, et igal inimesel on üks domineeriv armastusekeel, on liialt kitsendav. Arvan, et igaühel on neid erinevaid. Palju sõltub sellest, mis on päritoluperest kaasa saadud.

Kui seal oli emal armastuse väljendamise viisiks see, et ta tegi perele süüa, siis sellises peres kasvanud naisele võib olla abikaasale söögi tegemine samuti olla väljendamise hoolimise viis. Aga võib-olla ootab abikaasa hoopis tunnustussõnu ja toetust oma ideedele? Naine aga muudkui laidab mehe mõtteid maha. Mehed on ebakindlamad ja kritiseerimisele palju tundlikumad, kui arvatakse.

Üks mõte raamatust, mis võib olla nüüdisajal harjumatu, aga väärib rõhutamist, on teha armastatu jaoks midagi, mis sulle endale nii väga ei meeldigi. Mitte mõelda nii, et kui mulle ei meeldi näiteks jalgpall, siis miks ma pean minema seda vaatama.

Aga kui mõelda, et see on minu viis partnerile armastust näidata – kui talle on tähtis, et ma teeksin seda temaga koos –, omandab see tegemine hoopis teise tähenduse. Individualistlikus ühiskonnas on see mõtteviis paraku võõras, sest oma vajadused ja heaolu on esiplaanil.

Millest naistel paarisuhtes valdavalt puudu jääb?

Naistele on tähtis koosolemise aeg: et mees paneks teleka kinni, vaataks naisele otsa ja kuulaks teda. Mees tihti kuulab küll, ütleb teleka eest või ajalehe tagant «ahah», aga see pole see, mida naine ootab.

Mehed kipuvad enamasti andma nõuandeid, et ma ju ütlesin sulle, et tee niimoodi, miks sa nii ei tee. Aga naine ei taha seda. Ta tahab välja rääkida oma probleemi, tahab ise kuulda, mis moodi ta oma mõtteid mõtleb. Mees võiks lihtsalt kuulata ja kaasa mõelda.

Kui nüüd paarid, kes oma arust lahku kasvavad, loeks läbi «Armastuse viis keelt», kas nad võiks sellest õppust võttes hakata taas kokku kasvama?

Kindlasti aitaks see elavdada enam-vähem toimivaid suhteid, kui ei ole tõsist konflikti. Kriisisituatsioonis ei pruugi need õpetused enam toimida.

Miks?

Kriisis on emotsioonid laes ja kontakti saamine teineteisega väga raske. Mõlemad tunnevad, et teine on teinud midagi valesti ja on saadud väga haiget, ning sellises olukorras mõelda, et mida ma partneri heaks teen, on keeruline. Siis on parem pereterapeudi poole pöörduda ja alustada oma tunnetest rääkimisega, miks on haiget saadud.

Täiskasvanud inimesed võiks ju omavahel avameelselt selgeks rääkida, mis nad suhtes teineteiselt ootavad. Miks nad seda ei tee?

Sest lähedus on kahe otsaga asi. Ühelt poolt tahame olla partneriga lähedased, teiselt poolt võib lähedus olla hirmutav – eriti neile, kes lapsepõlvekodus ei ole kogenud turvalist lähedust.

Kui ma ennast avan, räägin oma soovidest ja tahtmistest, on oht, et mind ei mõisteta ja võin saada haiget. Seetõttu on parem hoida distantsi, teha asju, mis suhet pealtnäha justkui hoiavad.

Lähedust korraga vajades ja peljates on inimesed lõksus. Nad on pidevalt rahulolematud, neis on tühjusetunne.

On sellest lõksust väljapääsu?

Jah. Lähedust saab tasapisi õppida. Lähedane olemine ei tähenda kohe kõige letile ladumist, vaid aegamööda enda avamist. Suhe muutub peatselt, kui üks partner end rohkem avab. Kui ühe partneri käitumine muutub, ei saa jääda muutumata ka teise oma.

Kui palju olete oma praktikas kohanud mitterääkimist?

Umbes pooltel paaridel, kes minu juurde satuvad, on väga palju rääkimata asju. Tihti kohtab paare, kes on elanud 10–20 aastat koos, aga kelle puhul võib näha, et nad pole õieti abiellunudki. Neil ei ole lähedust, ei ole millegi jagamist. Ometi elatakse nii.

Ja mis kasu on neile perenõustajast?

Pereterapeut aitab nende vestlust vahendada. Tihti ei ole inimestel ka sõnu, et rääkida oma tunnetest. Kui ma küsin tunnete kohta, siis pigem kuulen mõtteid. Aga kui inimene oma tundeid ära ei tunne, ei saa ta tegelikult aru, miks ta üht- või teistmoodi käitub.

Ja kui ta ei tunne oma tundeid ära, jääb keha sageli haigeks. Paljud ei suuda aru saada, millest nende stress tuleneb, sest nad ei suuda oma tundeid sõnastada. Usun, et ühiste asjade väljarääkimine ja tunnete sõnastamine on väga oluline, et anda hõlpu oma kehale ja saada suhtes selgust.

Kui kaua selgusele jõudmine aega võtab?

See on tihti pikk protsess, eeldab pühendumist. Aga nagu praegusele ajale omane, tahetakse kiireid lahendusi. Ja kui esimene kriis mööda läheb, loobutakse teraapias käimast ega jõutagi suhtes uuele kvaliteeditasandile.

Minu arvates võiks pereterapeudi juures käia näiteks kord kuus poolteist tundi samamoodi, nagu minnakse suhte hoidmise eesmärgil kaheks tunniks teatrisse. Pereterapeudi juures oma suhteid arutada oleks palju tõhusam viis oma suhet n-ö hooldada.

Andke andeks, aga terapeutide vahet sõelumine tundub nõmeameerikalik nagu Ameerika filmides.

Kindlasti ei peaks kõik paarid pereteraapias käima, aga peaks käima palju rohkemad, kui seni käivad. Kui räägime suhtesse panustamisest, siis arvan, et enamik inimesi tegeleb oma auto hooldamisega palju rohkem kui suhte eest hoolitsemisega.

Paraku tullakse teraapiasse sageli alles siis, kui asjad on juba väga hullud. Kui suhe on kümne aastaga läinud viltu, ei maksa oodata, et kolme kuuga saab kõik korda.

Järelikult ei saa me kodust või koolist ellu kaasa piisavalt oskusi, et pereterapeutide tööpõld muudkui laieneb?

Neil, kellel on kodunt võtta hea peremudel, on palju lihtsam oma paarisuhet üles ehitada. Aga neil, kes on katkistest kodudest või kelle vanemate suhe ei ole toiminud – on olnud riide, tülisid, vägivalda –, on palju vähem positiivset kaasa võtta.

Liiati, praegu kipuvad paljud suhted olema pealiskaudsed, miks peaks eeldama, et pean paarisuhtes sügavam olema?

Ma ütlen, miks: see on kõige tähtsam suhe, sest see saadab meid iga päev.

Jah, just. Olen veendunud, et hea paarisuhe on tervendav, rõõmu ja armastust andev kogemus ning on rahuldust pakkuva täiskasvanuelu aluseks.

Moeväljendi levik

Ärinaine Terje Kross purunenud abielust julgeolekukonsultant Eerik-Niiles Krossiga: «Kasvasime lahku.»

PR-ametnik Piret Järvis keskkooliaegsest poiss-sõbrast lahkumineku kohta: «Kasvasime lahku.»

Ooperilaulja Annely Peebo pärast Viini siirdumist Eestisse jäänud armastuse kohta: «Lihtsalt kasvasime lahku.»

Tuntud juuksur Lauri Pedaja kolmeaastase suhte purunemise kohta: «Lihtsalt kasvasime lahku.»

Helilooja Glen Pilvre endine kallim mehest lahkumineku kohta: «Lihtsalt kasvasime lahku.»
Allikad: Eesti ajalehed ja
 ajakirjad