Iga kevadega on aed minu jaoks olulisemaks muutunud. Siin ma taastun, siin lõpetan oma tööpäeva, siin lasen oma mõtetel settida ja taimed muudavad selle millekski hoopis uueks.
Minu aed ja muud loomad. Värvid aias vol 1.
13. aprill 2010, 16:12
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aias on paar pakku, mille peal saab istuda ja plaani pidada, vaadata, mis on muutunud ja mida ma tahaksin teisiti teha. Ühes varasemas postituses, kus on juttu vaadetest, kirjutasin, et mu aiapidamine oli ja küllap on praegugi pigem plaanivaba, ent miski ei tööta paremini kui üks asjalik plaan. Kui hortensia oli mulle õpetanud, mis on aia aktsent, rõhk, siis hakkasin kõike teisiti vaatama. Sirvisin ajakirju ja Maakodust hakkas silma paar head artiklit püsilillepeenra rajamisest. Head kolleegid kinkisid raamatu värvidest aias ja ma mõtlesin, et pagana pihta, miks mul sellist lopsakat peenart pole.
Aiapinda on mul vähe. Kujutlege nüüd tavapärast aedlinna krunti, millel asub mitmekorteriline maja, 2 garaaži, kuuririda (10), 1 õuepealne maja, 6-7 autot, pesukuivatuskoht, kompostihunnik. Maja lõunapoolses küljes on maatükk, millel kasvab 3 õunapuud, 2 ploomipuud, pisut põõsaid ja minu lilleaed. Maja seinte äärde on rajatud lillepeenraid, millest loobumisele olen juba aastat 2 mõelnud. Aga iga aednik, eriti algaja, tahaks katsetada ja proovida ja nii peab selle väikese pinna peale mahtuma jupike maitserohelist ja marju ja lilli ja puid ja aednik ja murulvedeleja, lapsed ja nende sõbrad ning sõbralikud naabrid. Mõnda aega tagasi ka taksikoer Amadeus. Sõnaga - minu aed ja muud loomad.
Eelmisel aastal otsustasin, et teeks nüüd õige uue lillepeenra, s.t. pikendaks ühte ala karusmarjapõõsaste arvelt ning lähtuks ikka värviplaanist ka. Uueks peenraks pidi saama vana sodihunnik, millele olin siiani mulda kuhjanud ja mida kattis roomav maavits (idee kopeeritud ühest teisest aiast, kus kompostihunnik näis õitsevat). Puselesin vanade juurikatega ja jätsin alles ploomipuu. (Küll see kandis sügisel!)
Lugesin usinalt aiakirjandust ja esimest korda joonistasin üldise kavandi. Värviplaani :) Valge ja sinine ja kollane, punast mõõdukalt.
Monarda (mul on punane ja lillakas sort) pidi tähistama üleminekut roosale siilikübarale. Tõstsin hortensia peenra algusse taharitta, millele ta sügisel vastas kasinate õitega. Hakkasin ääristama hostadega. Ikka hosta ja kukehari ja järgmisse ritta astilbed. Üldiselt olen ma oma aeda taimede ostmiseks suhteliselt vähe kulutanud. Esiteks on mõned minu sõbrad ja nende sõbrad aednikud. Teiseks pole lihtviisiliselt võimalik olnud palju kulutada, aga on taimi, millele on raske vastu panna. Palju taimi on pärit Pärnumaalt, ema-isa aiast.
Tagasi värviplaani juurde. Alguses tundus, et kõik klapibki, siis aga istutasin toeks ühe püsiku ja teise ja ma ei tea, miks pagana pihta oli mul vaja kollane päevakübar roosa päevakübara juurde istutada ja siis veel kolme kohta? Ilmselt päikesevalguse pärast. Õunapuualune ala, millest tuleb eraldi kirjutada, õitses kui segasummasuvila, ei mingit korda, vastupidi - see oli üks uimastav värvipilv.
Peenras: Hortensia, õnnehein, astilbed, floksid, liiliad, monarda, raudrohi, kollane karikakar, hostad, kukehari, kirju münt (?), härjasilm, sinilatv, hõbepärl, kukekannuseid (3)sinistes toonides, pune, ääres pisut lobeeliat, vaheldumisi sinist ja valget. Lisaks üks kõrreline, (mis nagu paljud erilisemad taimed, on ostetud Tartu aedniku Siivi Raju käest), mis annab igale peenrale vahva õhulise ilme. Põnev kõrreline selle poolest, et paljundatakse muide imeväikeste mugulsibulatega.
Lõppkokkuvõttes jäin selle peenraga väga rahule. Tigude pärast peab sel tihedusel silma peal hoidma, aga muidu näis kooslus toimivat. Nüüd on mul aias kaks ala, millega ma olen rahul. Värviplaan oli hea kavatsus, millega läks nagu heade kavatsustega kipub minema, aga ma õppisin üht teist juurde ja kiiret ju pole, seda on lohutav teada.
Kiskjasiili aed asub siin.