Lumi on aiast peaaegu ära sulanud, õitsevad lumikellukesed ja täiesti üllatusena on aeda ära eksinud ka üksik märtsikelluke. Eelmistel aastatel teda ei ole olnud ja keegi ei tea ka kust ja kuidas ta tuli. Aga otsustasime, et ära me teda ei aja. Las ta siis olla :-)
Esimene krookus õitseb ka, pojengid on ennast mullast välja ajanud, rabarber samuti, maasikad kasvatavad uusi värskeid lehti (koer juba nuusutas, et kas on juba ka maasikaid– veel ei olnud) ja põõsaste all on näha pisikesi tulbihakatisi.
Ja oravad kolivad jälle. Tundub, et nad teevad seda igal kevadel - viivad oma asju ühe katuseräästa alt teise alla. Ei tea, kas neil on seal teise räästa all suvila?
Linnud on ka kohal. Üks laulab nagu heliseks mu telefon ja teine nagu oleks just maja valve alla pannud. Alati pean kontrollima, et kas see on lind või ongi äkki seekord hoopis telefon või kas läks ikka maja valve alla või oli see ka lind? Harilik Hiiu paanikalind on ka saabunud. Ega me ei teagi, mis selle linnu päris nimi on, aga tema nii-öelda laulu põhjal otsustades võitleb ta suvi läbi elu ja surma peale.
Nii, et kevad on kohal :-)
Heleni aed asub siin.