Miks koerad postiljone ei armasta?

Hanneli Rudi
, Tarbija24 juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Postiljon.
Postiljon. Foto: Urmas Luik

Olgu kirjakandja nii kena ja viisakas kui tahes, koertele ta igal juhul ei meeldi. Koeratreener Tarmo Tali sõnul on sellel antipaatial tegelikult väga lihtne selgitus. «Koerad on hästi territoriaalsed ehk neil on ära määratud oma territoorium ja kui võõras sellele läheneb, siis nad tunnevad ta vastu huvi,» selgitas koeraspordiklubis Koerus tegutsev mees.

Postiljoni lähenedes koer kas läheb lihtsalt aia äärde uurima, haugub või uriseb ja kuna kirjakandja seejärel lahkub, siis tunneb loom, et tema võitis.

«Võõras tuli, mina läksin talle vastu ja tema läks ära. Kui ta järgmine kord tuleb, siis lähen jälle vastu, olen veel julgem ja näitan, et see on minu ala, ja ta läheb jälle ära,» püüdis Tali koera loogikat selgitada.

Nii tekib koeral positiivne seos, et võõras lahkub just seetõttu, et koer andis talle märku selle ala kaitsmisest. See ongi treeneri sõnul põhjus, miks koerad postiljonide, aga ka prügiauto peale alati reageerivad.

Treenimine aitab

Osa postiljone usub, et koeri ärritab jalgratas ja seetõttu lähevad nad ärevile. Oma tõde võib Tali sõnul ka neis arvamustes olla.

«Koera maailm kujuneb välja esimese kahe-kolme kuu jooksul ja selle aja jooksul peaks koerale näitama erinevaid asju, et ta harjuks teadmisega, et need on osa maailmast,» rääkis ta.

Kas koeri võiks ärritada ka värske trükivärv, pole Tali sõnul võimalik öelda. «Koertel on hea haistmine ja nad panevad pahaks, kui nende territooriumile tuuakse väga tugevalt lõhnav asi ja nad tõlgendavad seda oma alale tungimisena,» arutles ta.

Küsimusele, mida teha juhul, kui koer on postiljoni rünnanud, vastas Tali, et esiteks ei tohiks koer iseseisvalt avalikus ruumis toimetada. «Kui koer saab vabalt ringi liikuda, siis tegelikult on raske ette näha, mis võib juhtuda: kas ta ründab teist koera või last või jääb ise auto alla,» sõnas ta.

Tali sõnul on võimalik koolitada täiskasvanud koera, kellel on tekkinud agressiivsus või hirm postiljoni suhtes, aga see on raske ja nõuab aega. Samas ei pruugi ka koolitus anda sajaprotsendilist kindlust, et asi enam ei korduks.

«Enamikul juhtudel on oluliselt lihtsam aed korda teha või koer kinni panna, et ta ei saaks inimest rünnata,» tõdes treener.

Tali märkis, et perel, kus inimesed on päevad läbi tööl ja koer on üksi hoovis, on postiljoni suhtes tekkivat reaktsiooni raske kontrolli all hoida. «Kindlasti on see kasvatuse küsimus, sest korrektselt sotsialiseeritud koer ei tohiks inimest rünnata,» rääkis Tali.

Treener rõhutas, et koeraomanik vastutab täielikult oma neljajalgse lemmiku tegemiste eest. «Pole mingit vahet, kas kehavigastus tekitatakse lauanoa või koeraga, see on samasugune kuritegu teise inimese vastu,» oli ta veendunud.

Üha vähem ründeid

Rääkides Eesti koerte kasvatusest, tõdes Tali, et nii nagu paljude muude asjadega siin maal, on ka koertekultuuri kiht õhuke.

«Võrreldes kümne aasta taguse ajaga on muidugi hästi palju paremuse poole läinud, näiteks näeb harva koera, kes ei ole rihma otsas ja sageli koristatakse koerte järelt,» tõi ta näite.

«Meil osa uuemaid koeraomanikke käivad kutsikaga koolitusel, teevad kõike, et ta oleks inimühiskonnas sõbralik. Samas on neid, kelle kasvatusmeetodid pärinevad aastakümnete tagant,» tõdes treener.

Tali sõnul näitab terviseameti statistika, et koerahammustuste arv aasta-aastalt väheneb ja enamasti saab inimene hammustada kas oma või mõne tuttava koera käest.

Tänavu on koerad rünnanud Eesti Posti postiljone üheksal korral. Viimane rünnak leidis aset 18. oktoobril, kui kirjakandja viis Tallinnas kliendile tähitud kirja. Kui inimene koduukse avas, jooksis välja koer, kes kirjakandjat ründas.

Mõne aasta eest sai korterist välja jooksnud koeralt tõsiselt pureda üks Haapsalu kirjakandja, kes vajas põhjalikku haiglaravi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles