Elu koos sõbralike naabritega

Idamaise hõnguga elutoas: paljud asjad meenutavad Iraani. Foto: Liis Treimann

Perega Hamburgi kaunis eeslinnas elav eestlanna Liilika M. Allev peab kõige tähtsamaks häid suhteid üleaedsetega.

Saksa filoloogia magister Allev ei väsi oma kodukandi rahvast kiitmast. Enne eramu ostmist käis ta ukselt uksele ja esitas tulevastele naabritele igasugu küsimusi. Üks naine kutsus nende seltskonna – Allevi, tema isa ja iraanlasest abikaasa – sisse, näitas maja ja rääkis paiga meeldivaks, sest taipas kohe, et neist välismaalastest võivad saada kõigi üleaedsete lemmikud. Müügis oleva maja tagaaias vohavale padrikule ta küll ei viidanud, aga see ei pannud Allevit hiljem ostuotsust kahetsema.

Pöial läheb roheliseks
Mõne aastaga on nende maja ümbrus tundmatuseni muutunud. «Jõudumööda olen aeda kujundanud, aga ega ma osanud alguses ette kujutada, kui vaevarikas see töö on,» tunnistab Allev, kes nüüd lausa tahab aeg-ajalt sõrmed mulda pista.
Pärast jugapuude ja kuuskede langetamist rajati tagaaeda suurem muruplats, kus lapsed saavad joosta ja kiikuda ning vanemad koos sõpradega grillida. Praeguse ürdi- ja kõrvitsapeenra arvelt on kavas tuleval suvel laiendada terrassi, mille hobiaednikust perenaine tahab ääristada roosidega.

Eesaeda on Allev istutanud marjapõõsaid ja Eesti taluaedade püsikuid.
Saksa aiakirjandusest sai eestlanna teada, kuidas ja kellel läheb pöial roheliseks ehk kelle käe all taimed hakkavad edenema. «Minu pöial on alles heleroheline,» nendib ta muigamisi.

Sellele vaatamata on tal varem kuu aega vastu pidanud toalilled lokkama hakanud – tulevases talveaias püüavad juba praegu pilku toakask, oliivipuu ja ahvileivapuu, mida kutsutakse ka rahapuuks.

«Igaüks, kellele see taim kingitakse, peab ta vastu võtma… Minul on ta viieaastane ja lausa imetlusväärselt lopsakas. Igal kevadel lõikan ahvileivapuud tagasi ja jagan «poegi» sõbrannadele,» räägib Allev ja lisab, et tulevikus peaks talveaeda esikust eraldama laest rippuv taimekardin.
«Aiast on saanud minu jõuallikas, kus ma end maandan ja uut jõudu kogun,» ütleb naine, kes tegutseb aktiivselt ka Hamburgi eestlaste akadeemilises seltsis ja õpetab kohalikus eesti koolis.

Põikeid Põhjamaale ja Pärsiasse
Oma iraanlasest abikaasa Jalal Mahanssuriga tutvus Allev restoranis, kus ta Hamburgi ülikoolis saksa filoloogia õppimise ajal ettekandjana lisaraha teenis. Mees, kes oli enne kodumaalt põgenemist seal väärtpaberimaaklerina ametis olnud, töötas samas restoranis kokana. Nüüd sirguvad nende peres tütar Freja ja poeg Lenni. Ema räägib lastega eesti, isa iraani keeles, kõik koos suhtlevad saksa keeles.

Nende enam kui 40 aastat tagasi ehitatud eramu on sisustatud minimalistlikult, siin leidub vihjeid nii ida- kui ka põhjamaadele. Paljud kunstiteosed on perekonna pärandus, reisidelt kaasa toodud või sõprade-õpilaste kingitud.
Allev tõlgib ja annab saksa keele tunde, tema abikaasa teeb toiduvalmistamise ABC selgeks paljudele oma elu Saksamaal alustavatele välismaalastele.

«Alati, kui külalised tulevad, teeb Jalal süüa, sest tal õnnestub iga roog. Kardan, et kui mina köögis toimetan, ei astuks keegi üle meie läve,» nendib eestlanna.

Maja alumisel korrusel paiknevad köök, elu- ja söögituba ning külaliste magamistuba. Igas ruumis hakkab silma kõnekaid aksessuaare. Allevi sõnul on abikaasale kingitud idamaiste esemete tagamaad talle lahti seletatud, ja neid ta austab. «Me ei too koju midagi niisama – igal asjal peab tähendus olema,» mainib ta.
Teisel korrusel on laste ruumid, pererahva magamistuba ja vannituba. Trepihallis ripub palju graafikat, perefotosid ja Freja kunstitöid.

Kui tavaliselt on saksa kodud valged, siis eestlanna-iraanlase segaperekonna aedlinnaelamist iseloomustavad säravad värvid ning naabritelt külge hakanud rohelise mõtteviisi tõttu keskkonnasõbralikud materjalid.