Siirupiemanda magus elu

Ene Kallas
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Liisi ja Mareti jutt keerleb aina kadakasiirupi ümber, sest siirup on see, mis teeb elu magusaks – sõna otseses mõttes. Liisi aasis, et emal pole toitu, mida ta siirupiga ei maitsestaks.
Liisi ja Mareti jutt keerleb aina kadakasiirupi ümber, sest siirup on see, mis teeb elu magusaks – sõna otseses mõttes. Liisi aasis, et emal pole toitu, mida ta siirupiga ei maitsestaks. Foto: Sander Ilvest/Saarte Hääl

Meie aia taga, mis asub samuti Lääne-Saaremaal Lümanda keskmes, on ikka peatutud. Mõnikord on tegu külaliste, mõnikord rallihuviliste, aga enamasti teeküsijatega. Paar suve tagasi aga ei küsinudki iga peatuja enam otseteed mere äärde ega ka seda mitte, kuidas Tehumarti ilma käänulist teed läbimata sõita. Küsiti hoopis kadakasiirupit. Esimesele küsijale ei osanud ma midagi kosta, aga järele uurides selgus, et tõepoolest, vaid paari kilomeetri kaugusel elavad siirupiemandad.

Ühel vihmasegusel oktoobrihommikul astusin majja, mis lõhnas lapsepõlve järele. Orbu talu seisab ju täpselt seal, kus 30 aastat tagasi. Nii nagu ma mäletasin. Ainult suurt kadakat ei olnud enam väravas, tigedad tuuled olid selle maha murdnud.

Omal ajal viis tee mind pea igal pühapäeval Leedrisse, üsna Orbu talu lähedale. Hilisemal ajal on seesama tolmune külatee toonud mind pigem Leedri küla kiviaedade või küüni juurde. Erinevate sündmuste kajastamiseks. Orbu, siirupiemandate talu jääb umbes 30 meetri kaugusele nüüdsest külaväljakust. Ja küünist.

«Kohvi jood?» uuris Maret mu käest niipea, kui olin köögilaua taha istunud. Ilmselt jäi mu kõhklev äraütlemine ebamääraseks, sest kohvimasin pandi tööle. Ja hea oli, et jäi, sest kuidas muidu oleksin taibanud, et kohvi kadakasiirupiga on tõeliselt maitsev. Nii algas mu kadakasiirupi-usku pööramine.

Peamiseks jutustajaks sai Liisi. Elu on vajutanud naerukurde, aga ka tõsisemaid lohke Liisi naerualtile näole. Lapsena ei teadnud ma kedagi, kes oskaks nii lahedalt lugusid jutustada kui Liisi. Ta läks Viljandi kultuurikolledžisse õppima teatritegemist. Liisi tunnistas, et Viljandi koolist omandatud  teadmised on siirupimüümise juures kasuks tulnud.

Alguse sai kadakasiirup kuusevõrsetest. Õigemini, nende retseptist ja retsepti omanikust Anu Aljasmäest. Tema tulnud Saaremaale kokaks ja mõne aja pärast jõudnud üsna Leedri küla lähedale Pilguse mõisa tööle. Seal nad kohtusidki, kokast Anu Aljasmäe ja tulevane Leedri küla siirupiemad Maret Künnap. Kuusesiirup jäi Anul tegemata, küll aga valmis Pilgusel üks laar kadaka-siirupit.

Hiljem kolis siirupitegemine üle Orbu talu kodukööki. Muidugi selleks, et siirupit toota ka müügiks, tuli esmalt teavitada vastavat asutust. Kui teavitus tehtud ning firma registreeritud, saigi suuremat sorti siirupitegemine alguse. Üheks oluliseks motiveerijaks oli ka Võhma küladepäeva positiivne kogemus.

Algset retsepti on aga sedavõrd täiendatud, et 2011. aasta siirup ning 2013. oma maitsevad isemoodi. «Noh, proovi ometi,» õhutasid Liisi ja Maret ning asetasid laua peale kahte sorti kadakasiirupit. Sai proovitud ning tõdetud: tõesti, siirupil ja siirupil on vahe. 2013. aasta siirup on iseloomuga siirup, selline, mis jääb üsna kauaks keele peale püsima. Samas, vahe on ka sel siirupil, mis tehtud kevadistest võrsetest ning külmemal ajal pügatud kadakast. Sügisesel on jälle teistsugune maitse ning suve-kadakal oma.

«Kevadel on nad õrnad, need võrsed, maikuus kadakad tolmlevad ja on sellised mõnusad pehmed ning võrsevedelik jääb hästi tummine. Sügisel on palju marju peal ja tõmmis jääb vahasem,» teavad siirupiemandad hästi. Suvekuudel, eriti juulis-augustis asustavad aga kadakaid mitmesugused eluvormid, näiteks ämblikud.

Tahtmata olla julm, uurisin siiski, kas kadakatega koos korjatud ämblikke võib siirupistki leida? Vastuseks tuli nii kindel «ei», et äratas lausa uudishimu. Ning siis Maret muigas: «No eks algul võis neid seal ikka olla ...»

Praeguseks on olemas päris mitut sorti siirupit. Lisaks tavalisele ja roosuhkruga tehtud siirupile pakuvad siirupiemandad ka krehvtist ning särtsakat siirupit. Esimene neist on Mareti enda retsept ning sisaldab peale kadakatõmmise küüslauku ning teisele on lisatud tšillit ning ürte. See on Anu Aljasmäe retsept. Hooajatooteks on aga ploomidega maitsestatud siirup. Ja on ka rabarberiga maitsestatud toode. Krehvtisega aga läks nii hästi, et Saaremaa lihatööstus esitas tellimuse. Eks ikka selleks, et saata turule kadakase maitsega ahjupraadi.

Siirupiemandate sortiment sellega veel ei piirdu. Katsetusel on mitmed uudistooted, neist üht, pekaanipähkli ja ploomiga hoidist, andsid nad mekkida. Pakkusin seda samal õhtul ka saabunud külalistele ning vastukaja oli väga positiivne. Aga jätkamiseks vajaksid siirupiemandad oma tootmishoonet. Esialgu on see unistus, kuid neile, kes said ilma laenuta, pelgalt oma raha ning vahenditega alustada kadakasiirupi tootmist, ei tohiks seegi unistus ulatuda kosmilistesse kõrgustesse. Koduköök jääb liiga kitsaks, et toota nii mitut sorti kadakatõmmise ja -siirupi baasil valmivaid hõrgutisi.

Kadakavõrsete korjamine on siirupiemandate sõnul meditatiivne protsess. See näeb välja nii, et kahe-kolmekesi minnakse võrseid korjama, kaasas kotid, käärid ja kindad ning seljas hea kerge varustus. Ning siis kaotakse kadakate vahele ära, igaüks ise suunas.

«Mere ääres on hea mõnus kadakas. Igaüks vaatab omale koha välja ja siis madistab niikaua kadakate vahel, kuni kott on täis. Kui hea korjekoht satub, siis ühe koti korjamiseks – kott peab tõesti täis saama – läheb pool tundi,» rääkis Liisi.

Kadakas valitakse ilus ja terve. Puu peab siirupiemandaid kutsuma. «Kadakat me pügame, ei võta puud maha ja ei tassi seljas koju,» rahustas Liisi. «Ühte puud ei võta me niimoodi üleni paljaks.» Kadakale antakse võimalus edasi areneda.

Kui kadakad pügatud, kotid täis topitud, siis pott pliidile. Pliit on muuseas tavaline puudega köetav talumajapliit. Tuli ei pea kogu aeg all olema, sest potid hoiavad ise sooja. Aga tuhlipott küll pliidi peale kadakavõrsete kõrvale enam ei mahu ...  Kurnamise ajaks peab potis olema tugev tummine tõmmis. «Kena läikiv nagu keskmist sorti must tee,» märkis Liisi.

«Kadakavõrsed vajuvad põhja,» läks jutustus edasi, «siis laseme tõmmise läbi kurna ja see läheb gaasi peale ning suhkruga keema.» Edasi tuleb villimistöö, korkimine ning sildistamine. Kui algul villisid siirupiemandad toodet käsitsi, siis praeguseks on asi tunduvalt lihtsam ja kergem. Seda tänu EAS-ilt saadud alustava ettevõtja toetusele soetatud villimismasinale.

«See pudelisse villimine läheb hästi kähku,» rääkis Liisi, «kolm pudelit saab korraga alla panna. Siirup jookseb pudelisse 5–6 sekundit, kui on õigesti all.» Kui nende toodangumaht oleks praegusest suurem, näiteks 500 liitrit, ka siis läheks töö väga kiiresti. Tunni ajaga teeb ilmselt ära, arvasid siirupi-emandad. Ka sildistamine on tunduvalt hõlpsam kui algul. Siiski on hea, et selle töö jaoks saab ka neljas siirupiemand, Tiia, abiks käia.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles