Seeneteadlane Uve Ramst nentis, et mõnel aastal ongi kesine saak, sest seeneniidistik lihtsalt puhkab.
Hoolimata selle aasta kehvemapoolsest saagist on seente liigirikkus Eestis laienemas. «Meie seenestikku lisandub liike, mis üldiselt on olnud lõunapoolsema levikuga. Näiteks kuldmampel, mida enne 1970. aastaid Eestist ei leitud, on nüüd tavaline. Võimalik, et süüdi on kliima soojenemine,» rääkis Ramst.
Kuigi sõltuvalt ilmastikutingimustest võib seenesaak aastast aastasse varieeruda rikkalikust nigelani, pole seente saagikus tervikuna viimase poole sajandi jooksul Kuulo Kalamehe sõnul märgatavalt muutunud. «Üldist muutust paremuse või halvenemise poole pole kokkuvõttes märgata,» nentis ta.
Toitumisterapeut Stella Jakobsoni meelest on eestlaste teadmised erinevatest söögikõlbulikest seentest küllaltki tagasihoidlikud.
«Tihtipeale tarbime vaid seeni, mida vanemad põlvkonnad on teadnud korjata, jättes tähelepanuta teised söögikõlblikud ning maitsvad vähemtuntud liigid. Söödavate seente valik on suur. Võiks laiendada hulka, mida korjatakse.»
Jakobsoni sõnul valmistatakse seeni toiduks tihti viisil, mis ei jäta neisse alles erilist toiteväärtust. «Marineeritud ja praetud seeni sööme ainult maitseelamuse pärast, aga seentes leidub seedeensüüme, bioloogiliselt aktiivseid aineid ning valku. Näiteks kuivatatud kivipuravikus on seeduvat valku kordades rohkem kui loomalihas,» rääkis toitumisterapeut ja lisas, et seeni on võimalik tarbida ka näiteks kuivatatult ja jahvatatult maitseainetena. Kes soovib seente toitaineväärtusest maksimumi saada, võiks Stella Jakobsoni soovitusel tarbida mõningaid seeni ka toorelt.
Seente korjamisel tuleb silmas pidada, et läheduses ei asuks tehaseid ega suuri autoteid. Niisamuti tuleb jälgida seente välimust. «Külma saanud, vanad ja ussitanud seened sisaldavad valkude laguprodukte, mis on organismile äärmiselt kahjulikud. Levinud kommet panna ussitanud seened soolvette, nii et ussid tõusevad pinnale ja seen tundub söögikõlblik, ei tohiks kindlasti rakendada,» rääkis Jakobson.
Arvamus, et seened on organismile ebavajalikud ning pigem koormaks, ei vasta toitumisterapeudi sõnul enamjaolt siiski tõele. «Seen imeb endasse pinnasest ja õhust mürke, kuid kui seened on kasvanud puhtas keskkonnas, siis eemaldab nende tarbimine inimorganismist toksiine,» selgitas Jakobson.
Mükoloog Kuulo Kalamehe arvates on seenekultuur Eestis siiski tasapisi tõusuteel. «Eestlaste seente korjamise kultuur on keskmisel tasemel. See on paranenud viimase paarikümne aasta jooksul tänu meiepoolsele selgitustööle liikide tundmise, söödavuse ja mürgisuse kohta. Oleme teinud arvukalt seenenäitusi ja isiklikult suhelnud paljude inimestega,» rääkis mükoloog.
Näiteks on Kalamehe sõnul hakatud Eestis korjama märgatavalt rohkem kitsemampleid, suuri sirmikuid, tatikuid ja liimikuid.
Võrreldes ülejäänud Euroopaga on eestlased Kalamehe sõnul siiski väga aktiivsed seenekorjajad. «Eestlaste seenekorjamiskultuur on märgatavalt kõrgem Lääne- ja Lõuna-Euroopa maade omast, aga madalam Soome omast ja märgatavalt madalam Venemaast,» märkis Kalamees.
Levinumateks söögiseenteks on seeneteadlase Uve Ramsti sõnul Eestis senini kukeseened ja puravikud. «Enimtarbitav seen on kindlasti kukeseen – üks väheseid, mida ka turult rahuliku südamega osta võib. Kahtlemata on endiselt palju fänne harilikul kivipuravikul, männiriisikal ja liivtatikul.
Ka kitsemamplid korjatakse juba ruttu ära. Suurtest sirmikutest näeb tavaliselt vaid jalgasid,» sõnas Uve Ramst ja lisas: «Tundub, et seeni korjatakse jälle suhteliselt palju. Poekaup jääb ikkagi piiratuks ja sügisest metsaelamust osatakse ka juba hinnata.»
/nginx/o/2017/07/20/6909691t1hca4d.jpg)
