Käisin nädala sees kodus kodus, Pärnumaal. Kõigest kuu on möödunud ajast kui Rasti oja voolas sängivabalt mere poole. Juuresolevad pildid on tehtud 4.aprillil, kui tõusuvesi oli juba alanemas.
Koduaed ja vääramatu jõud
10. mai 2010, 09:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jõekaldale on isa istutanud sarapuid ja männi. Kevadel laiutavad seal jänesekapsad, valged võsaülased ja ema toodud sinililled. Millest muide roosaõielised kohanevad paremini.
Neljandalt pildilt on tagaplaanil paistmas ikka sama Rasti oja. Osa eelmisel aastal laiendatud ema kiviktaimlast oli vee all. Tänavune kevad pole kiirustanud, aga vesi on taganenud ja suuremat kahju pole tekitanud.
Kuuendal vaade jõe poole. Kaugemalt paistab "lõhmuse sild". Enne, kui pilti lähemalt uurida, võiks mõistada, mis puuga on tegemist vasakul sarapuudest veidi eemal. See on toomingas! Isa on toomingat püganud sel moel, et tüvi moodustab otsekui istme. Mis veel hakkas silma oli see, et okaspuud näisid talve ja kevade üle elanud suuremate kahjustusteta.
Maale viisin kännasmustikaid kahte sorti isale ja emale karukellade pusa ja kurerehad. Evakueerisin ka ühe kanarbiku kodumändide alla. Mul oli tema virelemise vaatamisest villand. Tagasi Tartusse jõudsin suure noosiga: roniv hortensia, tervelt kahe jupina, millel ohtralt juuri all, müürilille! oh ma ei teadnudki, et emal see olemas on. Siis veel käoking ja heleenium (kollane). Minu lapsepõlve lemmik liilia, see tavaline, väikeste lillakate õitega, lõhnab hästi ja määrib oivaliselt riideid. Ja toompihlaka, mulle maitsevad tema marjad ning sügisel värvuvad ta lehed oranžist punaseni.
Viimastel piltidel on veel taimi ja muid ema ja isa aiast. (Ema aed on lilled. Isa aed on puud ja põõsad ja mesilased). Pildistamiseks oli paraku ühe päeva vahelduv pilvisus ja oma koerailma esimese koguse saingi Pärnumaal.
Kiskjasiili aed asub siin.