Mine tööle, jobu!

Oliver Lomp
, Fingler.com toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oliver Lomp
Oliver Lomp Foto: Erakogu

Liiga sageli olen noorte seas tajunud pilkavat suhtumist kiirsöögiketi töötajatesse. Olen isegi tundnud, et mõnel ruudulises vormirõivas viisakalt «Koka-Fanta-Sprite?» küsijal endal on piinlik. Mäletan üht aastatetagust seika, kui mind sattus teenindama ammune tuttav, kellega veidi kõnelema jäin. Muuhulgas pomises ta mulle midagi arusaamatut, miks ta praegu just sellist ametit peab. Ta justkui vabandas end minu ees, mina ei mõistnud, miks, kirjutab Oliver Lomp.

Umbes samal aastal, kuid hoopis teises kohas. Mind kutsuti sõjaväekomissariaati, kus tervisekomisjoni juht päris minult, kas olen veel kooli- või juba töömees. Teen mõlemat, vastasin mina. Välimuselt jõulumeest meenutav (need, kes seal käinud, teavad) mees patsutas tunnustavalt õlale ja märkis, et väga suur osa tänapäeva noorhärrasid ei tee kumbagi. See väide tundus üllatav.

Sel kolmapäeval avaldati CV-Online’i ja Teeviida ühiselt korraldatud uuringu tulemused, kus selgus, et noored oleksid nõus tööle minema keskmiselt 732-eurose netopalgaga. Arvestades üldist elukallidust on soov mõistlik, kuid sellist summat ei saa küsida tühja koha pealt. Nii aga tehakse.

Ma võin kihla vedada, et pea igal selle artikli lugejal on vähemalt üks noor sõber või sugulane, kes elab kodus vanemate kulul ja loodab, et õige pea koputab tema uksele mõne suurfirma tegevjuht, kellel on pakkuda rutiinivaba suurepalgaline töö just talle. Lihttööd ju ometigi ei teeks – see poleks ju üldse cool ja palk oleks ka mõttetu. Parem istuda kodus.

Paraku on tegu ühiskonna jaoks kõige väärtusetuma inimrühmaga. Isegi nendest  tuhandetest noortest, kes lähevad aastateks laia maailma avastama ja raha teenima, on Eesti riigile oluliselt rohkem kasu. Esiteks toetavad väga paljud iga kuu koduseid, mis elavdab Eesti majandust, ja neil, kes lõpuks, kukkur pungil, kodumaale naasevad, on algkapital, et oma elu või äri alustada. Teiseks, kasvõi Austraalias aprikoose ritta ladudes on suur tõenäosus, et kodumaale naastakse korraliku keelepagasiga, mis suurendab mistahes valdkonnas potentsiaalse töötaja väärtust.

Tänu kestvatele õpingutele kauem koos vanematega elada on väga okei ja uisapäisa täiskasvanuellu tormata vale. See jobu aga, kes juba aastaid oma isakodus argipäeviti tühmi näoga sotsiaalmeedias istub või arvutimängu klõbistab (kuigi selles suhtes on ta kõva mees, et tal on seal mängus päris kõrge level) ning nädalavahetusel ema antud taskuraha eest linna peal joomas ehk oma tervist rikkumas käib, on riigile koguni kahjulik. Majandusele, tervishoiule, kõigele muule. Ja mis saab, kui vanemad ühel päeval kaovad?

On täiesti jabur väita, et noortel pole tööd. Lööge lahti töötukassa leht või ükskõik milline kuulutuste portaal – pakkumisi on sadu, vahel tuhandeid. Tööpuudus tähendab pigem seda, et pole talle «väärilist» tööd. Kui mõne mitme tuhande eurose palgaga ametile kandideerimisele saadakse vastus «Täname kandideerimast, kuid valituks osutus teine kandidaat», mõeldakse, et ju sai selle töökoha mõni tuttav. Kas ma olen ikka nii hea, kui on minu palgasoov, seda ei analüüsita.

Nii et, jobu, pane oma arvutimäng kinni, lõpeta rahalaeva ootamine ja löö mõni tööportaal lahti. Unusta palk ja hakka endale karjääriks pinda laduma, mille pealt oma unistusteni jõuda. Ja pea meeles, et kui sa reede öösel vastu laupäeva McDonald’si järjekorras laia lehte mängid ja mõne vene noore mitte kõige perfektsemat eesti keelt pilkad, oled tegelikult ainus jobu sina.

P. S. Siinkirjutaja teab väga hästi, mida tähendab nipsaka hotellikülalise kohvrite tassimine või turvamehena ametipostil seismine, kus sinust kui tühjast kohast mööda kõnnitakse.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles