Sõprus isepäise kaaslasega

Mustu Foto: Andres Haabu

Muistsed egiptlased pidasid kassi pühaks loomaks ja mõni neist lasi oma lemmiku palsameerituna hauakambrissegi kaasa panna. Keskajal hakati Euroopas varem hinnatud loomakestele kiriku survel nõiajahti pidama ja neid lausa tuleriidal põletama. Tänapäeval on kassist saanud paljudele parim kodune kaaslane, olgu siis hiirekuningal kohev karvastik või suisa paljas nahk, lontis kõrvad või olematu saba. Kõige rohkem leidub ikka segatõulisi, kes sageli tõuloomadest vastupidavamad ja ka leebemad.
Arter palus üheksal kassiinimesel oma lemmikuid tutvustada, teie aga püüdke ära arvata, kes on kelle sõber.

Toompea rüütelkonna kasside järeltulija Mustu

Tosin aastat tagasi sündinud kassipreili sai nimeks Mustu, sest esmapilgul näis, nagu oleks mustikas tema nina peale katki pigistatud.
Nüüd armastab väärikas vanuses uudishimulik Mustu mõnusat korterielu. Ta teab, et maalkäimisest pole midagi head oodata, sest kord tõmbas oksatraat tal kõhualuse lõhki, teine kord hammustas teda lõua alt väike rästik ja tuli minna operatsioonile.
Mustu on mõnus kaisukass ja tõeline gurmaan, kes peab lugu heast kalast, vorstist ja singist, rääkimata lihast. Vahel sööb melonit ka.

Autosõitu armastav britt

Meie viieaastane kass on passi järgi Artur British de Luxe, kodunimega Emil. Tõu poolest Briti lühikarvaline hõbetabby. Kohtusime Emiliga ühel kassinäitusel, kuhu läksime ostma leebet kassipoega, kellele meeldiks süles istuda. Olime teinud eeltööd tõugude uurimisel, kuid Emil valis meie pere ise välja kohe, kui näitusel temani jõudsime.

Käisime Emiliga näitustel, kuni ta sai tiitli International Champion, siis loobusime, sest paistis, et Emil näitustel trallimist ja võõrsil hotellis elamist ei naudi. Talle meeldib kodus nurru põristades mul külje vastas istuda või siis mängida peitust nii, et kord otsib tema, kord mina. Kui liiga kaua kohmitsen, hiilib selja tagant kohale, annab pehme põksu käpaga ja plagab tagasi peidukohta. Teine tegevus, mis Emilile väga meeldib, on autosõit, olgu või poodi ja tagasi. Kõige rohkem kardab ta hirmsat elukat nimega tolmuimeja.

Poolpärslane Misty

Kui eelmised kassid läksid Basteti maale, Egiptuse kassjumalate juurde, siis mõtlesin, et võtan seekord kollase ja karvase. Misty leidsin internetist ja tuttav tõi ta Kohtla-Järvelt siia.

Esimese öö magas kiisu minu kaisus, aga edaspidi pole temaga mingeid probleeme olnud, sest ta tuli meile turvalisest kodust. Misty lemmiktoiduks on keedetud räim ja keedetud kanatiivad.

Misty ja Smoky on koos kasvanud, nad käivad inimeste sabas nagu koerad. Kahekesi koos on kassidel kergem kasvada.

Tavaliselt leplik Kiiss

See väga väikest kasvu linnakassipreili pole peps. Sööb muu hulgas kooritud maapähkleid, kui näppab, siis küpsiseid või makarone, aga ei põlga ära ka musta leiba. Elu on õpetanud.

Umbes poolteist aastat tagasi oli Kiiss Tallinnas Tatari tänaval augustiöises pimeduses ja noolis mahavisatud burgeripaberitelt kastet. Ja justkui anus: «Võta mind enda juurde!» Koju jõudnud, vitsutas ta paar kuud varem vanadusest hinge heitnud kassist jäänud toitu lausa hirmuäratavas koguses, ja hüppas siis põlvele magama.

Vähese jutu, ent tugeva nurrumootoriga preili oskab kodusoojust hinnata ja on nii koera kui ka äratuskella eest. Lakub tänulikult peremehe käsi, üritab olla pidevalt tema läheduses ja võib oma kareda keelega isegi üle suu või nina tõmmata. Siivsa naisterahvana ta aga võõraid – eriti meessoost isikuid – ei salli, muutudes hetkega tundmatuseni. Temast saab silmist sädemeid pilduv, kähisev ja ähvardav fuuria.

Suitsukarva Smoky

Mullu sügisel surnud vana kassi leinasin tükk aega, aga kevadel hakkasin järjest rohkem internetist kassipilte vaatama ja ühel päeval tuli mõte käia ära Tartu lemmikloomade varjupaigas.

Sellest pesakonnast, kust Smoky tuli, oli tema ainus hele, selline suitsukarva. Nägi välja nagu väike ja õnnetu hall pesunuustik, sest ema ei hoolitsenud poegade eest. Võtsin siis pesakonna kõige heledama sülle, ta sättis ennast nii mõnusalt mu käe peale… ja siis käis südamest jõnks läbi – et see on minu kass. Kasvades on ta läinud üha ilusamaks ja meenutab üha enam siiami kassi. Kuna varjupaigas oli Smoky sunnitud krõbinaid närima, siis meil pole ta neid suu sissegi võtnud, küllap need meenutavad talle kurba lapsepõlve. Seitsmekuune Smoky on väga tark ja töökas kass.

Iseseisev Melvin

Kolme ja poole aastane laudatõugu isane kass on väliselt karm ja ülbe, aga hingelt hell ja lähedust otsiv. Kuna pere eelmine kass oli just õnnetult hukka saanud, pakkusid tuttavad meile uut looma, kellel koos õdede-vendadega terendas ees tuukrite kool. Otsustasime siis ühe päästa, ja õnneks pääsesid ka teised.

Maiasmokast šotlane Chico

Kuueaastane Chico, passi järgi Cicero Grand De Fortuna, on tõupuhas Šoti lontiskõrvaline (Scotish Fold) kass.

Tema kohta kehtib ütlemine «vaga vesi, sügav põhi». Sügise ja talve veedab ta mõnusalt linnas patjadel magades, suved aga Ruhnu saarel oma kaugete esivanemate ürginstinkte teritades. Ja need instinktid on tal vägagi täpsed ja teravad. Temast on saanud saare kõikide hiirte ja kiilide hirm. Chico menüü on laiem kui mõnel kahejalgsel gurmaanil, ulatudes lihtsast kalast vaarikamoosi ja oliivideni. Ta kannab hoolt ka oma suuhügieeni eest, limpsides suurima heameelega hambapasta vahtu.

Tavaline triibik Miki-Ints

Oma ligi 30 aasta pikkuse pideva mitmekassipidamise staaži juures olin 2012. aasta sügisel korraga ühegi kassita. Viimane läks kaduma Vormsil, ilmselt sõid rebased ta ära.

Suutsin leinata ja kassita elada umbes viis kuud, käies samal ajal lakkamatult mööda kassiabi-hoiu-varjupaikade kodulehekülgi. Olin nagu kuidagi poolik, vaimses mõttes. Lõpuks langes valik täiuslikule triibulisele noorele isakassile, kes oli 2012. aasta suvel koos õdedega kuskilt tänavalt päästetud ja veetis nüüd omanikku oodates aega ühes sõbralikus hoiukodus. Kass võetud, tundsin ennast kohe taas terviklikuna. Minu arust pidi tavalise triibulise kassi nimeks saama Ints, poeg aga soovis Mikit. Sai Miki-Ints.

Harilik valge Miisik

13-aastane leidkass on pärit ühe lammutamisele läinud Tatari tänava maja alt. Kiisu päästmisel olid abiks sõbraliku rotveileriga mees ja lähedal asuva loomakliiniku arst. Nime pani kassile naaber, kelle juurde ta olude sunnil esmalt hoiule sattus.

Miisik on loomult viisakas, teiste suhtes peenetundeline ja osutub tihti toidu kvaliteedi indikaatoriks. Sõpruse märgiks (arvatavasti) lakub inimesi nagu koer. Oluliseks asjaks temaga kooselu jooksul on kujunenud varrega kleeprull, millega end valgetest karvadest puhtaks teha. Miisik on vintske loom – kukkus ükskord õnnetu juhuse tõttu 4. korruselt alla, murdis hamba ja nihestas jalga, nüüd lonkab kergelt, aga muidu on hea tervise juures.