Lääne-Tallinna keskhaigla psühhiaatriakeskuse juhataja Andres Lehtmetsa (pildil) sõnul hakkab ühiskond tasapisi omaks võtma, et alkoholism on haigus. «Alkoholisõltuvus on ajuhaigus,» kinnitas ta.
Joomatõve tekkepõhjused ei ole selged
/nginx/o/2017/01/27/6287643t1hc88d.jpg)
18. detsember 2013, 15:45
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Haiguse käigus tekivad muutused ajukeemias, mis muudavad motivatsioonisüsteemi ning võimet oma soove kontrollida.
Lehtmets nentis, et alkoholismi tekkepõhjused ei ole siiani lõpuni selged. Ta ei oska vastata, miks ühe inimese ajukeemias muutused tekivad, aga teisel mitte.
Tähtsaks peetakse pärilikkuse rolli ja madalat alkoholiläve. Haigus kujuneb tõenäolisemalt välja neil, kelle perekonnas juba on selle probleemi käes vaevlevaid inimesi, ent ka neil, kelle organism ei talu alkoholi hästi.
Pärilikud tegurid mõjutavad haiguse väljakujunemist hinnanguliselt 50–70 protsenti. On ka bioloogilist laadi mõjureid – lapseeas hüper_aktiivsuse all kannatajatel on sõltuvushäire risk hilisemas elus suurem.
Üldine teadlikkus alkoholi ohtlikkusest ja alkoholisõltuvusest kui haigusest on Lehtmetsa kinnitusel väike.
«Tõsise alkoholiprobleemiga inimest kaldutakse häbimärgistama. Vähene teadlikkus ja topeltmoraal alkoholitarvitamise suhtes ühiskonnas takistab probleemide tekkides abi otsimast,» lisas ta.
Puuduvad käitumissoovitused ja nõustamisteenused alkoholisõltuvusega inimese lähedastele ja pereliikmetele. «Ka olemasoleva napi alkoholisõltuvuse abi korralduse ja teenuse osutajate kohta puudub patsientidel ja perearstidel ülevaatlik süstematiseeritud informatsioon,» lausus Lehtmets.
Tegelikult on alkoholism ravitav, kuid ühte ja universaalset valemit selle raviks ei ole. Oluline on psühholoogiline tugi, motiveerimine oma probleemiga tegelemiseks. Sellega ei pea tingimata tegelema arst, vaid abi leiab nii toetusgruppidest (AA) kui ka psühholoogilisest nõustamisest.
«Vajadusel saab kaaluda ka alkoholi tarbimist piiravate või abstinentsi (teadlik hoidumine mingist ahvatlusest – toim) soodustavate ravimite kasutamist. Ka siin ei pea tingimata ravi juhtima psühhiaater, vaid see on jõukohane nii perearstile kui ka eriarstidele, kelle vaateväljas patsient hetkel on,» rääkis Lehtmets.
Keerulisematel juhtudel, kui tegu on lisaks sõltuvusele ka muude psüühikaprobleemidega, peaks siiski patsienti konsulteerima psühhiaater.
Täpsed andmed alkoholisõltuvuse leviku kohta Eestis Lehtmetsa sõnul puuduvad. Hinnanguliselt kannatab tema sõnul alkoholisõltuvuse all umbes kuus protsenti Euroopa Liidu täiskasvanud elanikkonnast, Ida-Euroopa maades arvatakse see näitaja olevat pea kaks korda suurem – ligi 11 protsenti.
Inimeste endi hinnangutele tuginedes võib öelda, et alkoholitarvitamine on tunduvalt rohkem levinud meeste kui naiste hulgas. Näiteks 49 protsenti mehi vanuses 25–44 aastat tarvitab alkoholi vähemalt mõned korrad nädalas. Samas vanusegrupis naiste hulgas tarvitab sama sageli alkoholi 17 protsenti.
Naiste joodud alkoholikogused on enamasti väiksemad kui meestel.
«Samas peab meeles pidama, et alkoholikogused, mille puhul hakkab naistel suurenema tervisehäirete ja alkoholisõltuvuse risk, on samuti väiksemad võrreldes meestega. Naistel tekivad tervisehäired kergemini,» kinnitas Tervise Arengu Instituudi (TAI) avalike suhete juht Maris Jakobson.
Lehtmets ütles, et ise pöörduvad arsti poole rohkem need, kelle probleem ei ole veel nii kaugele arenenud. «Kui probleemid juba tõsisemad, kaob inimesel endal sageli usk, et miski võiks aidata. Siis on motivaatoriks juba rohkem lähedaste surve,» lausus ta.