Kui ma oleksin taim, siis (mai)hommikul näeksin ma välja nii nagu juuresoleval pildil või nii nagu teisel ja lõunaks, kui vihm on mind kastnud ja päike soojendanud, näeksin ma välja
nii nagu kolmandal pildil või ka selline, nagu neljandal ja õhtuks, kui aednik koju jõuab, oleksin mõnda aega selline (vaata viies pilt) ,siis leebuks, sest mulle meeldib see, kus ma kasvan (vaata kuuendat pilti).
Aga kuna ma veel ei ole taim, siis ärkan hommikul kell kuus, võtan oma
kohvikruusi ja lähen istun õues. Kuulan linde ja taimi ja vaatan mis päeva
jooksul tegemist vajaks. Kui kaamera on olemas (laenatud), siis pildistan.
Nüüd hakkavad välja tulema ka viimased ärkajad nagu salvei, lavendel ja
münt, mis ikkagi osutus talvekindlaks. Kevadel kavatsesin ta juurikad välja
võtta, olid teised väga kuivanud moega. Aga ta osutas visa vastupanu ja ma
otsustasin natuke oodata, nii näiteks jaanipäevani. Ja ongi otsakesed
väljas. See oli küll suur rõõm, mida teavad kõik, kes midagi kasvatanud on.
Vihm ei ole mu ehitist lammutanud, mõnevõrra pesi kive puhtamaks ja ühe
mägisibula peaks teisele küljele panema, sest veetaimed need ilmselt ikka
pole. Kõik kasvab mühinal ja nii mõnus on selle keskel olla.
Kiskjasiili aed asub siin.