Prillid võidakse välja kirjutada ka vajaduseta

Silmaarsti kinnitusel ajakirjanik praegu prille ei vaja ning lugemisprillide peale tuleb ehk mõtlema hakata viie-kuue aasta pärast. Foto: Toomas Huik

Silmaarstilt hea hinnangu saanud nägemine muutus kehvaks juba esimeses prillipoes.

Postimehe ajakirjanduslik eksperiment näitas, et isegi korraliku silmanägemisega inimesele võidakse müügitehingu toimumise nimel välja kirjutada prillid – nii juhtus ühes viiest Tallinna suurest prilliärist, mida Postimees salaja testis.

Idee selleks artikliks sai Postimees tegelikult Rootsi kolleegidelt, kes ühe uuriva ajakirjanduse väliskoolituse ajal soovitasid Eestis korraldada sama eksperimendi, mis nemad tegid: minna professionaalse silmaarsti juurde ja saada tõend, et ajakirjaniku silmanägemisega on kõik korras, ning seejärel külastada ümbruskonna prilliärisid ja lasta seal töötavatel optometristidel oma silmanägemist uuesti hinnata.

Olevat enam-vähem kindel, et oma äri huvides kirjutatakse enamikus poodides mingid nõrgemad prillid välja, pakkusid rootslased. Otsustasime kontrollida, kas rootslaste pessimismil on alust. Silmaarstide taseme poolest on Eesti, võib-olla isegi koguni Põhjamaade parim Ida-Tallinna keskhaigla silmakliinik. Sinna sammud seadsimegi.

Ehkki minu silmanägemine on olnud aastakümneid hea ja mingisuguseid kaebusi pole olnud, tegi kahekümne aasta pikkune arvutiga töötamine mind siiski ettevaatlikuks. Silmanägemist kokku umbes pool tundi põhjalikult uurinud doktor Maarja Villemsoni hinnang oli ühene: prille ma ei vaja. Minu parem silm näeb vasakust veidi kehvemini, kuid vasak on selle võrra parem ja kompenseerib kerge puudujäägi igakülgselt.

«Kui kaebusi ei ole, siis ei pea prille kirjutama, aga vanusega seotult võib arvata, et umbes viie-kuue aasta pärast võib neid siiski juba vaja olla,» arvas silmaarst. Võib. Viie-kuue aasta pärast. Ajakirjandusliku eksperimendi mõttes oli see perfektne diagnoos.

Me ei eeldanud prilliäridelt täielikku soolapuhumist ehk inimesele igasuguse põhjuseta prillide kirjutamist. See diagnoos võimaldas näha, kas prilliärides minnakse äriliselt kasulikumat ahvatluse teed ja hakatakse kergemaid prille soovitama või ollakse kliendiga siiski läbinisti ausad.

Kuna silmakontroll mõjub nägemisele kurnavalt, broneerisime erinevates prilliärides piisava vahega ajad ja alustasime eksperimendiga.

17. detsember kell 13, Norman Optika: optometrist tegeles minuga veerand tundi. Ütles, et üks silm kompenseerib teist ja seetõttu laias laastus probleeme pole, aga et varem või hiljem on lugemisprille tarvis. Tema ajaline prognoos oli eriti pessimistlik – ta pakkus, et hiljemalt (rõhk sellel sõnal – RB) aasta pärast. Seetõttu kirjutas optometrist mulle kindlas kõneviisis rahumeeli prillid välja. Üsna kehv algus, jõudsin veel mõelda, enne kui tasusin silmakontrolli 12-eurose arve.

18. detsember kell 11, Tallinna Optika: selles salongis tegi silmakontrolli paberitega silmaarst Mari-Mall Luts. Kas tuli see kõrgemast kvalifikatsioonist või millestki muust, kuid sedakorda võttis silmakontroll aega vaid napid viis-kuus minutit ja polnud silmadele pooltki nii kurnav kui eelmisel päeval. Arsti hinnang oli konkreetne ja kiire: prille ma ei vaja.

«Te näete hästi,» ütles kogenud doktor Luts. «Te võite ju prille lugemiseks kasutada, kuid minu soovitus teile on võtta silmade rahustamiseks järgmised kolm nädalat silmatilku. See leevendab silmade ärritust.» Silmakontrolli arve oli 25 eurot.

18. detsember kell 17, Pro Optika: optometrist tegeles minuga kümmekond minutit. Uuris kaunis põhjalikult. Kohe nii, et ühel hetkel tundsin hirmu – ma ei näegi enam seinale kuvatud numbrijadas kõige alumist rida. Pooled numbrid (st kaks neljast) ütlesin õigesti ära, kuid teiste juures hakkasin kõhklema. See oli esimene kord, kui hakkasin oma silmanägemises reaalselt kahtlema. Mu silmad olid veidi väsinud ja polnud hommikusest silmakontrollist täielikult taastunud. Kartsin, et siit tuleb negatiivne tulemus.

Ja siis, minu suureks üllatuseks, teatas optometrist: «Te näete väga hästi, prille pole teile kindlasti vaja.» Tervisetõendile kantud kokkuvõte oli järgmine: nägemisteravus on piisav, ei vaja prille. Maksin 15-eurose arve ja lahkusin.

19. detsember kell 10.30, Eagl­e Vision: ettevõtte nn esindussalong Tallinnas Endla tänaval oli minu visiidi ajal klientidest tühi. Noor ja sõbralik optometrist tegeles minuga kümmekond minutit, paludes vaadata erineva suurusega tähti. Kui ma kõige alumisega reaga jänni jäädes pakkusin kaheldes, et rea keskmine täht on kas «B» või «S», tunnistas optometrist, et ega ta isegi nii kaugelt seda täpselt näe. «Nägemine on teil super, prille te kohe kindlasti ei vaja,» kõlas lõplik hinnang. Maksin arve, soodustusega 12,75 eurot.

21. detsember kell 15.20, Instrumentarium: silmapaistvalt optimistliku suhtumisega optometrist tegeles minuga vaid seitse-kaheksa minutit. See oli kiire hinnangu andmiseks piisav aeg. «Prille teile kohe kindlasti vaja ei ole, sest teie nägemine on väga hea. Jah, vasak silm on veidi viletsam, kuid see ei ole prillide vajalikkuses mingiski osas määrav,» teatas ta.

Tema sõnul loetakse normaalseks silmanägemiseks seda, kui ma äsjanäidatud tähetahvlil näinuks kasvõi kõige ülemist rida, mina suutsin aga ette lugeda ka kõige alumise täherea. «Jah, põhimõtteliselt võib igaühele kirjutada pluss 0,5-sed lugemisprillid, kuid minu soovitus on, et kui silmad hakkavad väsima, siis pange silmatilku. Nendega üle doseerida pole võimalik, sest üleliigne vedelik jookseb silmast välja,» selgitas optometrist. Maksin üheksaeurose silmakontrolli arve ja lahkusin rahulolevalt.

See oli ka meie viimane eksperimendis osalenud prilliäri. Lõpptulemuseks jäi seega viiest üks ehk sedakorda triumfeeris ärihuvide ees siiski objektiivne hinnang. Optimist ütleks selle kohta, et üsna hea tulemus. Pessimist, et kuidas ühes kohas ikkagi ilmaasjata inimesele prillid kirjutada võis. Me laseme igal lugejal ise otsustada.