Arstide hinnangul tehakse patsiendi aktiivravi lõpetamise otsus eetilistel kaalutlustel konkreetse juhtumi põhiselt ning arstide konsiiliumi otsusena.
Aktiivravi lõpetamise otsuse aluseks ei saa olla ühtne juhis
19. mai 2010, 14:42
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ajaleht Meditsiiniuudised küsis neljalt Eesti arstilt, millal peaks aktiivravi lõpetama?
Indrek Oro, Põhja-Eesti Regionaalhaigla onkoloog-vanemarst
Mõistagi ei saa selliste otsuste aluseks olla ühtne ja üldine ravijuhis, nii nagu on neid üha enam kasutusele võetud mitmesuguste haigusseisundite ravimisel. Kõik ravi lõpetamise või jätkamise otsused tuleb alati teha konkreetse juhu põhiselt, arvesse võttes nii kultuurilisi, religioosseid kui ka õiguslikke tõekspidamisi.
Siiski on püütud arstide seltskonnas ühtlustada teatavaid seisukohti, et arstidel oleks sellises olukorras lihtsam otsuseid langetada. Eetiliseks nurgakiviks tuleb arstlike otsuste langetamisel pidada seisukohta, et arst peab alati tegutsema patsiendi parimates huvides.
Teisisõnu peab ravi jätkamine parandama patsiendi seisundit ja see peab tingimata põhinema patsiendi soovil või nõusolekul. Ei tohiks unustada, et otsustusvõimelisel patsiendil on alati õigus ravi jätkamisest keelduda. Kui mingil põhjusel ei ole patsiendi eelnev soov teada, peab otsuse langetama arst. Paremal juhul peaks ta seda tegema omaste või lähedastega nõu pidades.
Oluline on veel silmas pidada, et kriitilises seisundis patsiendi ravi lõpetamise otsus ei tähenda sugugi meditsiinilise tegevuse lõpetamise otsust.
Jaanus Ellermaa, Ida-Tallinna Keskhaigla anestesioloogia ja intensiivravi osakonna juhataja
Igal inimesel on õigus inimväärikusele. Sureva inimese abistamine peab olema suunatud tema kannatuste vähendamisele ja võimaldama säilitada tema inimväärikust. Kas konkreetse juhtumi puhul on efektiivset ravi olemas või mitte, otsustab raviarst, keerukamate juhtumite puhul kolleegide ühisotsusena. Patsiendil on õigus nõustuda raviga või keelduda sellest.
Kui patsient on haiguse tõttu pöördumatult abitus seisundis ja ise oma tahet väljendada ei saa ja ravi jätkamine lükkaks suremist edasi vaid ajutiselt, siis sellisel juhul ei ole eetiline ravi jätkata. Reaalelus tuleb selliseid otsuseid teha mitme organi puudulikkusega ja hingamisaparaadist sõltuva patsiendi puhul. Otsus tehakse siis eetilistel, mitte majanduslikel kaalutlustel, ka patsiendi vanus ei sea meile konkreetseid piire.
Juri Karjagin, Tartu Ülikooli Kliinikumi anestestioloog
Ühest vastust on ülikeeruline anda. Selline otsus tugineb tervel hulgal teguritel: käesoleva seisundi põhjus, kaasuvad haigused, käesolevale haigestumisele eelnev seisund, vanus ja ravivõimaluste olemasolu.
Aktiivravi on mõeldav lõpetada ainult siis, kus arstid on läbi arutanud kõikvõimalikud stsenaariumid ja üksmeelselt on jõudnud järeldusele, et meie oludes ei ole võimalik paremat ravi rakendada ja edaspidine ravi ei paranda patsiendi prognoosi. Reeglina on sellised otsused mitme eriala esindajatest koosnev arstide ühine otsus.
Joel Starkopf, Tartu Ülikooli Kliinikumi anestesioloogia ja intensiivravi professor
Sellele küsimusele ei ole ühest ja selget vastust. Kindlasti ei saa koostada juhiseid, juhtnööre või ettekirjutusi stiilis nende ja nende tingimuste olemasolul tuleks kaaluda aktiivravi lõpetamist.
Ometi ravi lõpetamise otsuseid tänases meditsiinis tehakse. Üks eriala, kus see küsimus ehk kõige sagedamini tõstatub, on intensiivravi. Tuleb rõhutada, see otsus on alati põhjalikult kaalutud, reeglina arstide konsiiliumi otsus.
Arvesse võetakse mitmeid konkreetse patsiendi jaoks individuaalseid asjaolusid, mis võimaldavad määrata haiguse prognoosi. Kui suur on tõenäosus, et patsient terveneb, paraneb? Kas on võimalik, et patsient lahkub haiglast koju, kas on võimalik tema elu väljaspool intensiivravi osakonda?
Need on olulisimad, kuid sugugi mitte ainsad küsimused, mida arstide konsiilium sellisel puhul kaalub. Otsus aktiivravi lõpetamisest ei sünni kunagi lihtsalt või kergekäeliselt. Sellest teemast on vähe räägitud, kuid siiski – ka väärikal surmal on inimlik mõõde, mida arstid ei saa eirata.