Spetsialistid kummutavad «Pealtnägija» 8. jaanuari saate järel kommentaariumis avaldatud arvamusi, et kanep on alkoholist märksa leebem ning politsei külvab vaid paanikat.
Arst: kanepi pruukijaid ähvardab skisofreenia
15. jaanuar 2014, 21:14
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ETV saade «Pealtnägija» tõi eelmisel nädalal avalikkuse ette ehmatava tõsiasja, et BMWdega sõitvad nahktagides mehed on koolide lähedusest kadunud ning õpilaste seas ajavad nüüd narkoäri peamiselt nende eakaaslased ja kaasõpilased. Tagasiside ehmatavatele faktidele oli vastuoluline.
Enamus kommentaatoritest ei saanud probleemi teravikust ilmselt aru ja raius kooris, et politsei külvab mõttetut paanikat, sest laste seas järjest populaarsem kanep on alkoholist märksa leebem. Süütu ja ohutu mõnuaine, mis ei tekita mingeid tervisekahjustusi.
Paraku on see üldlevinud väärarusaam ka laste endi seas, nagu kirjeldas «Pealtnägijale» ühe Tallinna keskkooli 11. klassi õpilane Timo, kes on erinevate uimastitega pidevalt kokku puutunud juba neli aastat.
Kuidas murda kanepi ohutust propageerivaid müüte? Võib olla raputavad vähemalt kedagigi need ehmatavad lood, millega igapäevaselt puutuvad kokku spetsialistid Tallinna lastehaiglas ja laste turvakeskuses.
Kanepi pruukimine on kui vene rulett
14-aastane Tõnu (kõigi käesolevas artiklis mainitud laste nimed on muudetud - toim.) oli korralikust ja tublist perest. Koolis läks aga poisil halvasti. Ta ei viitsinud seal käia ja istus pidevalt kodus arvutis. Siis hakkas hulkuma ning sõpradega kanepit kimuma. Väga kiiresti tekkis Tõnul kanepipsühhoos. Poiss kaotas reaalsustaju, muutus paranoiliseks ja agressiivseks ning läks kallale oma vanematele, keda ta tihti enam ära ei tundnud.
Tallinna lastehaigla psühhiaatriakliiniku juhataja Anne Kleinberg selgitas, et Tõnu hakkas end pidama maailma valitsejaks. Ta veetis pikki tunde peegli ees ning vahepeal haarasid teda meeletu hirm, et peeglist astuvad tema tuppa deemonid. Poisil olid ka unehäired.
Lastehaigla psühhiaatritel kulus ligi aasta, et saada Tõnu psühhoos enam-vähem kontrolli alla. Kool jäi tal aga pooleli ja päris terveks ta kahjuks enam ei saanudki. Nüüd põeb Tõnu skisofreeniat.
Anne Kleinberg selgitas, et psühhoos ei pruugi üldse olla pikaajaline areng. Osal kanepi tarvitajatest tekib see juba mõnuaine mõnekordse tarvitamise järel. «See on selles mõttes täielik vene rulett, sa ei tea, millise geneetilise pagasiga sa oled sündinud,» rõhutas ta.
13 aastat tagasi loodud Tallinna Lastehaigla psühhiaatriaosakonnas on vaid kuus voodikohta. Hea seegi, sest kaks aastat tagasi oli neid ainult neli. Voodid pole seal kunagi tühjad, sest sõltuvus- ja käitumisprobleemidega lapsi on rohkem, kui aidata jõutakse.
Aastas jõutakse osakonnas aidata ca 120 last. Neist kolmandikul on narkoprobleemid, valdavalt kombineeritud kanepiga. Narkopatsiendi keskmine vanus on psühhiaatriaosakonnas 14, noorim on olnud kõigest 9-aastane.
15-aastane Külli sattus lastehaiglasse pärast vanemate lahutust. Veel 9. klassis viitele õppinud piiga murdus pinge all, läks vanematega tülli, põgenes kodust, jättis kooli pooleli ja läks baari tööle. Temagi allakäigutrepp algas kanepist, mis lõpuks laostas tüdruku elu kapitaalselt. Esimest korda haiglasse kanepist võõrduma toodud Külli kahjuks sõltuvuse küüsist lahti ei saanudki.
19-aastaselt tuli ta juba ise haiglasse. Kunagine viieline neiu oli rajust elust nüüd külge saanud juba märksa tõsisema amfetamiinisõltuvuse. Täna peab tüdruk eluheitlust, ravib end antidepressantidega, käib psühhoteraapias ning peab leppima kehvade valikutega, mida 9. klassi haridusega neiule tööturul pakkuda on.
Tallinna laste turvakeskuse juhataja Priit Siig rääkis «Pealtnägijale» jõukast perest pärit noormehest, kes turvakeskusesse saabudes oli juba kanepipsühhoosis ja üsna kontaktivõimetu. «Ta ei mäletanud oma nime ja sellest väljatulek võttis umbes nädal aega,» rääkis Siig.
Turvakeskuses on järjekord ukse taga
Tallinna laste turvakeskuses on täna 48 last vanuses 10-17, kes on esmase ravi juba läbinud ja vajavad pikaajalist võõrutusabi erinevatest sõltuvustest - valdavalt alkoholist ja uimastitest. Ja nagu näitab viimase aja trend, on tüdrukuid juba sama palju kui poisse. Siig märkis, et 48-kohaline keskus jääb juba väikeseks ning järjekorras on kohad broneeritud.
Siig kutsub riiki noorte kanepipruukimisse tõsisemalt suhtuma. «Meie praktika põhjal ma julgen väita, et jah, see trend on süvenev ja riiklik statistika tegelikult näitab seda sama.»
Kui 16-aastane Andrus turvakeskusesse suunati, oli ta juba teist aastat narkomaan. Algas kõik sellest, et Andrusele meeldis tüdruk, kes tarvitas uimasteid. Et neiule meeldida, hakkas ka poiss kanepit suitsetama, siis tuli amfetamiin, vanemate tagant varastamine ja lõpuks sattus Andrus üledoosiga lastehaiglasse. See on klassikaline lugu, millesarnaseid on turvakeskuses kümneid.
Anne Kleinbergi arvates tuleks täiskasvanutel arutada, kuidas lapsi aidata, mitte pidada mõttetut dialoogi, kas kanep tuleks Eestis legaliseerida.
Psühhiaatriakliiniku juhataja hoiatas, et meelemürke pruukivad lapsed kaotavad oma tulevikku, oma elukvaliteeti ja seda üks 14-aastane tihti ei mõista. «See on nüüd suure inimese asi seda talle rääkida, et ta saaks aru, et kui sa nüüd piiri ei pane, siis 25-selt sul karjääri enam ei ole.»