Ravimiamet kontrollis möödunud aastal odavamate ravimite kättesaadavust 182 apteegis. Neist 46 apteegis ei olnud müügil ühte või mitut soodsaimat ravimit.
Odavat ravimit ei pruugi apteegis alati olla
/nginx/o/2017/01/27/6287643t1hc88d.jpg)
22. veebruar 2014, 00:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui sama toimeainega ravimit on müügil mitmelt tootjalt, siis kehtestatakse kõige odavama ravimi hinda arvestades kõikidele ühine piirhind. Ravimite müügihinnad on erinevad, kuid sama toimeaine ja toime sisaldusega ravimitel on samasugune piirhind. Sellest hinnast arvutatakse soodusprotsent ehk hüvitis, mille maksab haigekassa. Hind, mis jääb üle piirhinna, tuleb patsiendil kinni maksta.
Selleks et vältida hindade tõusu, sõlmib sotsiaalminister ravimitootjatega hinnakokkuleppeid. Selliseid kokkuleppeid sõlmitakse piirhinna arvestamise aluseks olevate odavamate ravimitega ning juhul, kui soodusravimite loetelus on vaid üks kindla toimeainega ravim. Mõlemal juhul määratakse kindlaks hind, millest suuremat summat ei tohi selle ravimi eest apteegis küsida. Soodusprotsent arvutatakse siis hinnakokkuleppe hinnast.
«Seega ravimid, millel on nii piirhind kui ka sõlmitud hinnakokkulepe, peaksid teoreetiliselt olema kõige odavamad ja seega olema alati apteegis müügil,» selgitas ravimiameti inspektsiooniosakonna juhataja Gert Klaasen.
Apteegil on kohustus iga ravimi ja toimeainesisalduse osas hoida müügil vähemalt ühte ravimit, millel on kehtestatud nii piirhind kui ka sõlmitud hinnakokkulepe.
Ravimiamet kontrollis möödunud aastal odavamate ravimite kättesaadavust 182 apteegis. Neist rohkem kui neljandikus ehk 46 apteegis ei olnud müügil ühte või mitut odavaimat ravimit.
Keskmiselt kontrolliti ühes apteegis umbes 18 toimeaine osas. Ainult ühe toimeaine osas puudus odavaim ravim 18 apteegis, üle kümne toimeaine osas puudus odavaim ravim neljas apteegis.
Apteekidel on kohustus klienti ka nõustada. Inspektsioonide ajal kontrolliti ravimialast nõustamist 164 apteegis, neist 30 apteegis ei olnud nõustamine vajalikul tasemel.
Peamiselt ei pööratud tähelepanu samaaegselt ostetud ravimite võimalikule koostoimele, mõnel juhul soovitas apteeker ise retseptiravimiga sobimatut käsimüügiravimit. Esines juhtumeid, et apteeker ei pakkunud toimeainepõhise retsepti korral odavamat ravimit, mõnel juhul tegi apteeker ise valiku väljastatava ravimi osas.
Mõnes apteegis puudusid ravimite valmistamiseks vajalikud töövahendid, ravimeid ei olnud regulaarselt ravimiameti laborisse kontrolliks saadetud. Mõnel juhul oli retseptiga väljastatud ravimit, mida on lubatud väljastada üksnes tellimislehe alusel. Ühel juhul olid müügil aegunud ravimeid.
Esines ravimi omavolilist asendamist apteekri poolt – patsiendi soovil oli väljastatud teise toimeainega ravim, kui arst oli välja kirjutanud, kuid ravimi asendamisel peab apteeker alati konsulteerima raviarstiga.
Ettekirjutuse said 19 tegevusloa omajat, kokku 22 apteeki. «Üle kahe ettekirjutuse ei saanud ükski tegevusloa omaja. Enamasti tehti ettekirjutus hinnakokkulepperavimite puudumise kohta. Teised ettekirjutused olid üksikjuhtumid,» rääkis Klaasen.
Ravimiameti hinnangul on olukord apteekides siiski paranenud, kuid vajab kontrolli.