Eestlaste ootamatu kohtumine Mongoolias
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sellele kohtumisele eelnes kurnav öö. Pärast viiekuulist tööd inglise keele õpetajana Mongoolia pealinna Ulaanbaatari keeltekoolis Success olin lõpuks ometi vabaks saanud, et selle natuke «Kadunud maailma» meenutava territooriumi avarusi ning pinnasesse ja geenidesse juurdunud uskumusi avastada. Tol õhtul olin juba teel tagasi rännakult ümber Mongoolia. Minu 300-dollarine palk ja ebamugavusi kogeda sooviv hing panid mind tegema seda kõike kohaliku transpordi ning võimalusel väljas magamisega.
See oli 2011. aasta kevad, mil Venemaa väitis, et nende naftavarud on natuke ahtaks jäänud, ning sulges osaliselt naftaekspordi muuhulgas ka Mongooliasse. Kui Ulaanbaataris mai lõpus puhkuse ajaks pileteid läksin ostma, vastati mulle kassast, et piletit ei saa, sest kütus on otsas. Selle maailma kõige ajuvabamana tunduva põhjenduse peale purskasin lihtsalt naerma.
Niisiis asusin teele plaanitust päev hiljem ja kuna minu algsesse sihtkohta enam pileteid polnud, sõitsin Hovdi. Mis vahet seal minu jaoks oli! Tahtsin saada nii kaugele kui võimalik.
Neli päeva teel
Hovdi järve ümber matkanud ja seigelnud, saanud selgeks, kuidas olla kutsutud päeva jooksul nelja Mongoolia jurtasse, õppinud strateegiaid, kuidas seda kutsumist vältida, sooritanud uskumatu retke vene džiibil Hovdist kasahhide maale Bayan-Ölgiisse juhiga, kes 250 kilomeetri jooksul vähemalt kuus õllepudelit tühjendas, olin lõpuks tagasiteel. Aga sugugi mitte veel viimasel sirgel! Ees ootas Altai linna külastus ja peatus Bayanhongoris, et taaskohtuda nomaadiperega, kellega olin imelise juhuse läbi tutvunud oma Hiina uusaasta aegsel lühiretkel 35-kraadises külmas.
Teekond Hovdist Altaisse kestis päeva ja kui mind viimaks linnas maha pandi, tekkis lausa mõte, et tahaks lihtsalt koju tagasi minna. Keha oli kurnatud. Linna polnud näha. Ümberringi valitses täielik pimedus. Ainus valgus, mida nägin, oli bussi kõrval oleva hotelli väike lambike. Vaatasin kummalise tühjustundega, kuidas bussiuksed ükskõikselt sulgusid ja buss peagi teevalli taha kadus.
Hotell oli minu jaoks liialt kallis – 25 000 tugrikut. Tingimine sel korral läbi ei läinud, isegi kui ütlesin, et olen Ulaanbaataris õpetaja (tavaliselt pani selline argument neid heldima, sest tavakooliõpetajad teenivad isegi vähem kui mina).
Teist hotelli otsima! Esimese teeäärse kõrgendiku peale rühmasin oma suure seljakotiga üles ning seal aitas tähevalgus mul juba tabada, kui kaugel maja- ja jurtakontuurid olid. Kell oli vast kaks hommikul, kui oma magamiskotis kerra tõmbasin. Kuid ei saanud ma nina hommikul kapuutsist väljagi pista, kui taipasin, et mulle on külla tulnud isegi tänapäeva Mongoolia kohta erakordselt suur perekond. Imepisikesed hammustavad tiivulised pugesid igale poole, kuhu said. Liigutamine ei aidanud, nad hoidsid minust põikpäise järjekindlusega kinni ja muidugi hammustasid.
Asjad said kokku kiiremini kui eales varem ning kella poole seitsmest asusin linnatänavail kõndima, et mõnd teist hotelli leida. Vaim ja keha olid kurnatud ja peeglisse poleks julenud vaadatagi. Ühe tööle sõitva ülikonnas härra heatahtlikkus andis natuke julgust ning ta pani mind maha ühe teises linnaservas asuva hotelli juurde. 25 000 tugrikut! Palusin hinnaalandust, selgitasin ja rääkisin, aga naine raputas pead. Langetasin õnnetult pea ja seisatasin korraks järelemõtlemiseks, mida edasi teha. Ja väsimusest hakkasid pisarad jooksma. Nojah, vahel see aitab. Ta juhatas mind 15 000 tugriku eest tuppa.
Ja sinna voodisse ma kustusin. Kuni keskpäevani. See oli viimane aeg linna minna avastama! See oli esimene kord, kui tegin seda peaaegu sunniviisiliselt. Ma ei saa ju ometi tulla Altaisse ja seda mitte vaadata!
Poolel teel linna südamesse otsustasin, et lähen ja ronin lihtsalt selle budistliku templi künkale, mida eemalt nägin – sealt peaks nägema vähemasti kogu linna! Sest ma tõesti ei suutnud oma vaimuga kehale vastu panna.
Uhhh ... Kui hea on lihtsalt istuda kõrgel teraval künkakesel, templi ees, vaadata maailma, lasta tuulel nägu suudelda. Ma saan aru, miks neid pühakohti siin kõrgele tehakse!
Unistavalt vaatasin allolevat peateed. Kolm suurt ja ühesugusena näivat džiipi pöörasid eksinu ilmel hanereas teel olevasse bensiinijaama. Jälgisin neid teatud uneleva uudishimuga. Nad peatusid korraks ning sõitsid siis uuesti välja ja edasi.
Peatänav tegi kurvi selles suunas, kuhu ma eelmisel õhtul olin kõndinud. Automürakad lasid teel end juhtida järgmisse bensiinijaama minu vaateväljas. Seal nad peatusid ja minu huvi hajus.
Korraga nägin enda ees trepist üles tulemas kaht enam-vähem linalakast tüdrukut. «Ameeriklased,» mõtlesin. «Mina nendega ei räägi!» otsustasin.
Rassist ma kohe kindlasti pole, aga rännakutel oli mind natuke ära tüüdanud see, et seal on ameeriklasi igal pool ja inimesed samastavad ka kõiki teisi heledapäiseid nendega, mis mind lausa torkas, sest kohalike jaoks tähendas see «turist + raha». Ja lisaks taheti mind alati kohe oma tuttava ameeriklasega kokku viia, kui saadi teada, et ma olen Eestist, justkui peaksin ma nendega erilisemat lähedust tundma kui kohalikega.
Kütusega kitsas
Vaatasin, kuidas kaks heledapäist, suvisele Mongooliale kohastes väga lühikestes pükstes ja T-särkides neiut minu eest vasakule pöörasid, et templi ümber tiir teha. Minu valvas pilk liikus nendega kaasa ja jäi peatuma tekstil neiude seljal – «Ekstreemretk Mongooliasse 2011».
Mul võttis paar sekundit aega, et loetud sõnad eesti keelega kokku viia. Kargasin mõtlematult püsti ja püüdsin nad selja tagant kinni: «Te olete Eestist?!»
Tüdrukud olid sama üllatunud kui mina, arvasid, et keegi seltskonnast teeb nendega nalja. Kohe haaras üks neist telefoni ja võttis ühendust alla bensiinijaama jäänud «brigaadiga». «Me leidsime siit ühe eestlase!» teatas ta minust kui mingist kosmoseavastusest ja mind haarati kaasa, et erakordset leidu kohe otse-eetris näidata.
Nimelt oli tegu 4 x 4 reiside seltskonnaga, kes tegid tol suvel džiibiretke läbi Mongoolia ja Siberi. Kuna aga kütusega oli kitsas ja neil üks auto kuskilt lekkis, siis peatusid nad pea igas teele jäävas bensiinijaamas. Altai oli lihtsalt üks neist teele jäävaist bensiinijaamadest.
Nõnda siis sai minust džiibivendade ja -õdede seiklusfilmi teise osa erikülaline koos minu Hovdi järve ümbert saadud päevituse ning paar nädalat pesemata juustega – vett polnud Mongoolias sugugi mitte igas hotellis. Kui igas sadamas on vähemalt üks eestlane, siis täiesti isoleeritud paiga templikünkal võib kontakti saada lausa vähemalt 11 vapra kaasmaalasega.
Venemaa kütuseekspordi koomale tõmbamine võib kokku viia vaba graafikuga ümber Mongoolia seikleva eestlase 20 000-kilomeetrise džiibirännakul viibiva A-rühmaga, on mõne jaoks erakordne kokkusattumus. Minu jaoks on see aga pigem «kokkusattumus».