Teravmägedel karusid ei näe, küll aga eestlast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Käisime elukaaslasega eelmise aasta juulis reisil Teravmägedel. Teravmäed ehk Svalbard on Norrale kuuluv saarestik Jäämeres ning on maailma põhjapoolseim koht, kuhu tavaline turist pääseb. Sealt vaadatuna on põhjapoolus umbes kaks korda lähemal, kui Eesti. Kogu Eesti-suurusel alal elab kokku umbes 3000 inimest. Valisime sellise sihtkoha just seetõttu, et see on nii eksootiline. Meie reisi ajal oli polaarpäev, ehk ööpäev läbi oli õues valge. Sellel kaugel maal ei looju päike kordagi 20.aprillist 23.augustini! Samas on talvel kolm kuud järjest polaaröö, mil päike ei tõuse kordagi. Üldiselt oli ilm pilvine, kuid ühel ööl kell 1 nägime ka kõrgel taevas säravat päikest! Jääkarusid on nendel saartel kokku rohkem, kui inimesi! Karu me ei kohanud, küll aga eestlannat!
Olime broneerinud mõned tegevused, näiteks läksime süstamatkale fjordide vahele. Šveitslasest matkajuht võttis meid hotelli juurest bussi peale ning kohe tundis huvi, kust me pärit oleme. Kohe, kui ta kuulis, et oleme Eestist, tuli tal muie näole ja ta ütles, et tema tüdruksõber on ka eestlane. Veelgi suurem üllatus oli see, et too tütarlaps töötas sama hotelli vastuvõtus, kus me ööbisime. (Hotelli võttis meid seega vastu tema töökaaslane).
Pärast süstamatka läksime kolmekesi hotelli: mina, mu elukaaslane ja matkajuht. Saime eestlannaga tuttavaks. Jutustasime veidi, uurisime, kust ta pärit on ja kuidas ta Teravmägedele sattus ning kuidas meeldib. Tundus, et sinna elama ja tööle minek väga raske polegi. Norra keel peab aga selge olema. Teravmägedel elamine talle üldiselt meeldis, välja arvatud talvine pimedus. Jaanuariks plaanisidki nad «lõunamaa reisi» Eestisse. Väga pikalt me teda töö tegemise juures segada ei saanud, kuid tore tutvumine oli ikkagi! Me polnud üldse selle peale tulnudki, et sellises kauges maailma nurgas võiksime eestlast kohata. Me olevat ka olnud esimesed eestlased, keda ta turistina seal näinud oli. Niisiis oli üllatus mõlemapoolne.
Tore kokkusattumus oli ka see, et umbes kuu aega tagasi, jaanuaris, nägi mu elukaaslane neid juhuslikult Tallinnas, Statoilis - nad olidki oma reisiplaani teoks teinud.