Läki Tirooli pealinna!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paljudele meenuvad seoses Innsbruckiga ennekõike suusaklambrid, lumelaud ja kahed olümpiamängud. Ent sel Austria linnal on pakkuda palju-palju enamat.
Spordi ja sõbralikkuse hõng
Innsbruck on olnud lausa kaks korda taliolümpia ning kord ka noorte olümpiamängude korraldaja, mistõttu kohalike armastust talispordi vastu on tunda igal sammul. Hotelli hommikusöögilauas uurib lõbus kelner siira huviga külaliste suusaplaanide kohta ning soovitab lahkelt häid paiku. Tema sõnul on absoluutselt parim Innsbruckist 18 kilomeetri kaugusel asuv Axamer Lizum, kus saab harrastada kõike mäe- ja murdmaasuusatamisest kuni uisutamiseni.
Suurvõistluste jälgijatele on tuttav Bergiseli suusahüppetorn, mis jääb silma ka vanalinnast ja raudteejaamast. Muidugi võivad eestlased Innsbruckis uhkuse ja nostalgiaga meenutada kiiruisutaja Ants Antsoni 1964. aastal võidetud olümpiakulda.
Külalislahkust märkab lisaks hotellile mujalgi. Saan seda tunda üsna uskumatul moel. Kuigi Innsbruck uhkustab oma 1870 päikesetunniga aastas, on sagedaseks kaaslaseks ka kaval tuul, mis kiirelt tumedad vihmapilved kohale puhub. Jäängi ühtäkki vihmasaju kätte ja olen mõne minutiga nagu läbivettinud kass. Mööduva auto võhivõõras juht märkab mind ning ulatab mulle autoaknast vihmavarju.
Ohtlikud, aga imelised mäed
Hellitavalt Alpide pealinnaks kutsutud Innsbruckis ei saa üle ega ümber lumistest mäetippudest, mis justkui loorina linna ümbritsevad. Suusafännidele on need kui kutsuvad sõbrad, teistele pakuvad nauditavat vaatepilti. Vanalinna äärde on mugavalt paigutatud tulnukate sõiduki sarnane peatus, kust minirongid vaid mõne minutiga 860 meetri kõrgusele viivad. Seal tuleb sõidukit vahetada ning köisraudteel liuelda kas 1905 meetrini või viimase peatuspunktini 2256 meetri kõrgusele.
Minus tekitavad kõrged mäetipud pisut kõditavat ärevust, kuid kohalikud võtavad asja hoopis teisiti. Köisraudtee kabiin on täis kilkavaid põlvepikkuseid põngerjaid, kel käes pisikesed lumelauad, peas värvilised kiivrid ning nägu rõõmu täis. Minu südamerahuks on lastele rajatud eraldi, piiretega harjutuskoht. Ilmselgelt õpetatakse austerlasi juba maast madalast mägedega sõprust sõlmima. Kel aga lumelauaga nii häid suhteid ei ole, võib kõlgutada jalgu mäeveerule pandud lamamistoolidel, rüübata kokteili iglubaaris või kuuma kakaod pilvepiiril asuvas kohvikus.
Vanalinn kui muinasjutt
Lisaks kehakultuurile pakub Innsbruck kosutavat vaimule ja silmale. Üheks tuntuimaks vaatamisväärsuseks peetakse 15. sajandil keiser Maximilian I auks rajatud kuldkatust, mis on tegelikult valmistatud kullatud vaskplaatidest. Kuigi keisri võimu demonstreerimiseks rajatud rõdukatus paikneb linna keskväljakul, ei pannud ma seda algul tähelegi. Selle asemel imetlesin, suu ammuli, glasuuritud piparkoogimaju meenutavaid värvilisi hooneid, põnevaid skulptuure ning võimsat gooti stiilis õukonnakirikut.
Silm tuleks peal hoida ka kultuuriprogrammidel: Innsbruckis toimub pidevalt midagi põnevat alates karnevalist ja lihavõttefestivalist ning lõpetades romantiliste jõuluturgudega.
Veel on vanalinna rägastikku peidetud keisripalee, hunnik galeriisid ja muuseume, teatrimaja ning muidugi arvukalt suveniiripoode, mis muudavad pisikese vanalinna justkui sumisevaks mesilaspesaks.
Kaljukitsena linnas ja loomaaias
Kompaktse ülevaate linnast saab 31 meetri kõrguselt ligi 600 aasta vanuse linnatorni vaateplatvormilt, kuhu tuleb ronida mööda kitsast keerdtreppi. Vastu tulevate hingeldavate itaalia turistide rõõmsad näod kinnitavad juba enne pärale jõudmist, et 148 trepiastet tasuvad end kindlasti ära. Üleval ongi kogu linn ja mäed nagu peo peal. Seega on kaljukitse kombel kõrgustesse püüdlemine Innsbruckis möödapääsmatu tegevus.
Päris kaljukitsi saab näha alpiloomaaias 750 meetri kõrgusel merepinnast. Eksootilisi loomi, nagu kaelkirjakud või sebrad, ei ole mõtet sinna otsima minna, kuna loomaaia eesmärk on näidata Alpide tüüpilisi elukaid – ühtekokku 150 liiki loomi ilusas looduslikus piirkonnas. Lummavad vaated saab pealekauba.
Kristallid ja koogid
Kel soov pisut rahakotti tuulutada, võib sammud seada Swarovski muuseumisse, galeriisse või poodi. Seda, et maailmakuulus kristallibränd Swarovski on just Tiroolist pärit, pole Innsbruckis raske märgata, kuna luigepildiga logo on linnas näha palju. Seejuures ei kasutata kuulsat kristalli vaid ehete või kausside valmistamiseks, vaid neist tehakse ka hiigelsuuri kujusid, mille otstarvet on raske mõistatada.
Raha kaob kergelt ka vanalinna hubastes kohvikutes. Sain oma elu seni parima struudlikogemuse hämarast ja pisikesest struudlikohvikust Kröll, kus lisaks traditsioonilisele õunastruudlile võib mekkida kõrvitsa-, seene-, kohupiima-, ploomi-, köögivilja- või singitäidisega pirukaid. Lai valik, isuäratav lõhn ja naeratav ettekandja teevad otsustamise igatahes keeruliseks.
Innsbrucki toitudest tasub proovida ka vürtsidega kivikõva näkileiba, mida haugatakse veini või juustu kõrvale, maksapelmeenisuppi, mitut sorti juustu ning peekoni-, singi- ja vorstisorte. Taimetoitlastel või kaalujälgijatel läheb sellise rammusa menüü puhul elu muidugi raskeks. Appi tulevad aga kuumad kastanid, soojendav kõrvitsasupp või mahepuuviljad ja -köögiviljad.