Vastlapäeva unarusse jäänud kombed
3. märts 2014, 20:52
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi tänapäeval teatakse vastlakombestikust ennekõike liulaskmist, kukli ja hernesupi söömist, siis tegelikult võisid naised sel päeval teha paljutki, mida muul ajal ei lubatud.
Vastlapäev kuulus nn naistepühade hulka – naised läksid kõrtsi, kuid näiteks külas käimine oli sel päeval keelatud, kirjutab Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas. Vastlapäeval võisid vanatüdrukud ise kosja minna - äraütlemine oli sealjuures üsna keelatud. Naistetööd olid keelatud, eriti ketramine ja ringliikumisega seotud tööd, sest muidu tuli lambakahju. Võis aga punuda paelu ja teha nööri. Tule süütamine oli keelatud, sest see kahjustas kariloomi ja hobuseid
Vastlapäeva kasutati ka ennustamiseks - söödud kontidele pandi neidude nimed juurde ja kutsuti siis koer tuppa. Kelle kondi koer välja valis, see sai mehele.
Vastlapäeval lõigati juukseid, samuti hobuse saba – siis kasvavad pikad ja tugevad juuksed nagu hobusejõhvid. Ka tuli vähemalt seitse korda pead kammida.
Vastlad on liikuv püha, selleks on noorkuu teisipäev seitse nädalat enne lihavõtteid, päev enne tuhkapäeva. Algselt oli tegu kolmepäevase kirikupühaga enne suure paastu algust.
Vastlapäev lõpetas jõuludega alanud talvise lõbustusaja ja alustas suurt paastu (kestab lihavõttepühadeni). Vastlapäeva pühitsetakse eriti suure pidulikkusega kreeka- ja roomakatoliiklikes maades. Katoliku aja mälestusena on eesti vastlakommetes püsinud kesksena sealiha ja eriti seajalgade söömine. Seajalast (nüüd küll nööpidest ja nöörist) vurri õpetatakse valmistama tänini.
Vastlapäevakombestik ja vastlatoidud on püsinud paljuski muutumatuna tänu lastele ja noortele. Peale seajalgade, soolaubade ja hernesupi on vastlapäeva eritoit vastlakuklid. Tänini on populaarne ka liulaskmine, ainult et kui veel 20. sajandi teisel poolel püüti hobuse ja saaniga sõita, mäest lasti alla suurte kelkude ja regedega, siis sajandi lõpupoole kõlbas liulaskmiseks plastikaaditükk ja igat masti kelk, liulaud vms. Sajand varem kõlbas liulaskmiseks ka linane kott või peotäis linu.
Üheks viimaste sajandite eripäraks on olnud vastlateks jääkarusselli ehitamine või jääpurjekaga sõitmine.
Seajalakondid tuli 19. sajandil kokku korjata ja sigadele anda, et need edeneksid ja suvel koos püsiksid. Mõnel pool on konte hoitud paastumaarjapäevani ja viidud siis sigadele.