Kiirustõke kipub tänavat lõhkuma

Hanneli Rudi
, Tarbija24 juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Plastist künniste vahele jääb niiskus, mis talvel jäätub ja põhjustab tee lagunemist.
Plastist künniste vahele jääb niiskus, mis talvel jäätub ja põhjustab tee lagunemist. Foto: Toomas Huik

Paljud usuvad, et kiirustõkke ehk lamava politseiniku panemine kodutänavale lõpetab kihutamise ja tagab rahu. Tegelik tulemus võib asjatundja sõnul olla hoopis vastupidine.

«Kui keegi soovib kodutänavale panna «lamava politseiniku», siis linnamaal tuleb see kooskõlastada omavalitsusega ja eramaal maaomanikuga,» rääkis Tallinna transpordiameti juhataja Talvo Rüütelmaa.

Pealinnas kehtib tema sõnul printsiip, et suurtele magistraaltänavatele neid paigaldada ei lubata. «Meie kogemus näitab, et kui alguses elanikud väga soovivad «lamavat politseinikku», siis mõne aja pärast tahetakse selle eemaldamist,» rääkis Rüütelmaa.

Meelemuutusel on mitu põhjust. Esiteks tekitab see vibratsiooni, teiseks enne seda pidurdatakse ja pärast kiirendatakse, mis tekitab müra ja heitgaase. Ka kipuvad plastist künnised tänavat lõhkuma. «Künnise plaatide ja asfaldi, aga ka kinnitustüüblite vahele jäi niiskus ning kui see jäätus, hakkas sealt lagunema,» selgitas transpordiameti juht. «Lõpuks lagunes sealt ümbert kõik ära,» lisas ta.

Ka on selline tõkis üsna kallis, näiteks asfaldist tehtud variant maksab 2000 eurot. «See ei ole nii, et panen natuke asfalti maha, vaid see peab vastama kõrgusnõuetele, peale- ja mahasõidu kalletele, sademeveel peab olema õige äravool – kõik need nõudmised teevadki selle kalliks,» selgitas asjatundja.

Tallinlaste soov «lamava politseiniku» paigaldamiseks on Rüütelmaa sõnul viimasel ajal raugenud. «Ma ei oska öelda, millal see juhtus, aga kui selle sooviga meie poole pöördutakse, räägime nendest kogemustest ja siis erilist tungi enam ei ole,» tõdes ta. Kui aga keegi sellise sooviga linna poole pöördub, siis juhul, kui tegemist on ohtliku kohaga, rajab linn ise kiiresti kiirustõkke. «Aga põhjused, mida me kuuleme, on erinevad: näiteks me ei soovi, et meie tänaval autod sõidaksid. No aga milleks siis linnatänavad tehakse?» imestas Rüütelmaa.

Tema sõnul on inimestele jäänud mulje, nagu oleks tegu imevahendiga, kuid tegelikult see nii ei ole. «Maastur sõidab «lamavast politseinikust» nii üle, et kohvi ka topsist välja ei loksu, aga just maastur ongi kihutades kõige ohtlikum,» sõnas ta.

Selliste kihutajate rahustamiseks on ametniku sõnul kasutusel tänapäeval märksa mõjuvamad vahendid, nagu näiteks šikaan (S-kujuline rada – toim), vahelduv parkimine tänava ääres või linnainventar, nagu lillepotid jms. «Kui «lamav politseinik» maasturijuhti ei kõiguta, siis šikaani läbimiseks peab ta kiiruse maha võtma ja samal ajal ei teki vibratsiooni,» rääkis Rüütelmaa. Samas on pealinnas ka kohti, kus «lamava politseiniku» paigutamine teele on ainus võimalus, nagu näiteks Veerenni tänava väljasõit Järvevana teele.

Tartus tuleb künnise paigaldamiseks pöörduda Tartu linnavalitsuse linnamajanduse osakonda. «Seejärel kaalutakse ja analüüsitakse künnise paigaldamise otstarbekust. Vajadusel mõõdetakse kohapeal sõidukite liikumiskiirust ning konsulteeritakse politseiga,» selgitas asjade käiku liikluskorralduse peaspetsialist Martin Nelis.

Eelisjärjekorras tegeldakse ohtlike kohtadega lasteaedade ja koolide juures ning elamualadel. Kiirustõkke paigaldamine sõltub linna eelarvest. Eelmisel aastal kujunes ühe künnise maksumuseks 1600 eurot, millele lisandub kulu liiklusmärkidele ja markeeringule.

«Kui kohalikud elanikud soovivad oma raha eest avalikel tänavatel künniseid paigaldada, tuleb see linnaga kooskõlastada. Samuti jääb paigaldajate vastutada künniste edasine hooldus,» sõnas Nelis.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles